Hey-Kyoung Lee töörühm jagas katsealused täisikka jõudnud hiired kahte rühma. Neist ühte hoiti nädal aega pimendatud keskkonnas, mil teise grupi hiired said nautida loomulikku öö ja päeva vaheldumist. Lee võttis kuulmismeeles toimuvate muutuste registreerimiseks vaatluse alla näriliste primaarse kuulmiskeskuse. Ajurakkude elektrilisest aktiivsusest on võimalik tuletada, kui tundlik see erinevate helisageduste ja -valjuse suhtes on, vahendab ERRi teadusportaal.

Erinevate helide mängimine kinnitas, et pimeduses elanud rühm suutis neid nii paremini eristada kui ka kuulda vaiksemalt mängitavaid salvestisi. Nähtus osutus ajutiseks, uuesti valgusega harjumise järel vastav võimekus kadus. Samas osutus tähtsaks eelnev kogemus. Eelnevalt kurdistatud hiirte puhul taolist kuulmise paranemist ei märgatud.

Küll aga leidsid ajuteadlased, et kuulmistundlikkuse kasvuni ei viinud mitte eelnevalt nägemismeelega seotud neuronitele uue ülesande andmine, vaid muutused toimusid kuulmiskeskuses endas. Rakkudevaheliste ühenduste tugevus kasvas. Nähtuse ilmnemine juba küpsuseni jõudnud ajus tekitab kogukonnas endiselt elavat diskussiooni.

Nii ei ole sugugi kindel, et inimeste ajus toimuvad nägemise kaotamise järel rakutasandil sarnased muutused. Ent juhul, kui inimestega tehtavates katsetes sarnaste järeldusteni jõutakse, võiks see pakkuda vihjeid, kuidas kurdiks jäänud täiskasvanute kuulmismeelt paremini taastada. Plastilisema ajuga noorte puhul pakuvad sisekõrvaimplantaadid tavaliselt kiiret leevendust, kuid täiskasvanute puhul pole lähenemisviis alati edukas. Ajutiselt nägemismeele röövimine võiks sellisel juhul kohandumisprotsessi kiirendada ja hõlbustada.