Jupiteri kuu geisrid püüti pildile
Hubble'i kosmoseteleskoobiga tehtud ülevõtted näitavad, et Jupiteri kuu Europa lõunapoolkeralt võib leida aurugeisreid. Avakosmosesse paisatav vesi pärineb paksu jääkaane all asuvast ookeanist või jääpankade hõõrdumisel tekkivatest veekambritest.
Europa ja Saturni kuu Enceladuse sarnasused on lugematud. Mõlemate pind on Päikesesüsteemi kontekstis suhteliselt sile ja pinda katva jääkooriku all peitub ookean, mida nende lähistel asuvate gaasihiidude tekitatavad loodejõud külmumast hoiavad, kirjutab ERRi teadusportaal.
Seetõttu on ennustatud, et sarnaselt Enceladusele peaks Europa jääkooriku pragudest tõusma kuu orbiidile vett paiskavad aurukoonlad. Paraku ei uuri oletuse kontrollimiseks Jupiteri kuudesüsteemi piisavalt lähedalt ükski satelliit. Hubble'i kosmoseteleskoobiga 2009. aastal tehtud vaatlused polnud aga veenvad.
Rahvusvahelise töörühma eelmise aasta lõpus tehtud katse oli edukam. Lorentz Roth kasutas kolleegidega vaatluseks taas Hubble'i kosmoseteleskoopi ning keskendus vesiniku, molekulaarse hapniku ja vee spektrijoonte otsimisele ultraviolettkiirguse spektriosas. Iga element ja ühend kiirgab veidi erineva lainepikkuse või tooniga valgust, mis toimib sõrmejäljena. Pärast taustamüra ja Europa pinnalt peegeldunud valguse eemaldamist jäi alles vaid kuu atmosfäärist pärinev kiirgus.
Novembris tehtud ülesvõtted valmistasid taas pettumuse. Küll aga nähti ebaharilikke signaale detsembris. Vesiniku ja hapniku spektrijoon oli ümbrusest vastavalt üheksa ja kolm korda eredam. Emissioonide põhjal koostatud arvutimudelid näitasid, et kõige paremini selgitaks neid pinnast kuni 200 kilomeetri kõrgusele paiskuvad aurujoad. Sekundis paisataks õhku seitsme tonni jagu materjali, mis viitaks Enceladuse geisrite omast 35 korda tihedamale auruvoole. Niivõrd suure erinevuse tõttu rõhutab töörühm, et tulemusi ei tohiks veel lõpliku tõe pähe võtta.
Geisrite puudumine novembris on aga Enceladusel toimuvaga heas kooskõlas. Kuude orbiit on kergelt väljavenitatud. Kesksele kehale lähimas punktis pressitakse jääpanku tihedamini kokku, mil kaugeimas punktis tõmmatakse neid rohkem lahku. Samuti jääb selgusetuks, kust aurustuv vesi pärineb. Kui praod ulatuksid tõepoolest ookeanini, pakuks see kaugemas tulevikus võimalust neid eksootilise veekogu uurimiseks kasutada.
Töörühma uurimus ilmus ajakirjas Science.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa