"See oli selline aeg, et oli veel hirmu õhus, peataolekut. Keegi ei teadnud, kas me saame vabaks või ei saa. Minu jaoks see protsess algas Alo laulust “Ei ole üksi ükski maa”, sest see lõi kuidagi selle leegi üles," meenutas Ivo Linna ETV saates "Rock Summer 25".

"Kui siis sügisel Alo ütles, et järgmistel Tartu muusikapäevadel me teeme selle asja tõeliselt püsti, et ma kirjutan viis isamaalist laulu vanade pealkirjadega, Jüri Leesment ja Henno Käo tegid sõnad ja kui me siis lindistasime esimest lugu “Peatage Lasnamäe”, siis me ise seal aasisime omavahel, et kohe viiakse meid ära. Alo oli selles mõtte tõeline heeros. Tal oli kaugele nägemise võimet. Ta ütles, et mis siis, kui meid pannakse kuskile putkasse kinni, seda kõvemini see kell läheb käima," meenutas Linna.

"Tartusse me läksime sellise tundega, et tulgu või vanakurat ise maapõuest välja, me ei karda kedagi. See oli uskumatu. See oli päise päeva ajal. Rahva vaimustus oli selline, mida mina enne polnud näinud. Suurem osa rahvast kogu aeg nuttis. Kui me pärast “Eestlase” loo laulmist saime lavalt maha, siis ka sellised suurused nagu Jaak Joala, kes oli lava taga, ka nemad nutsid, sest see oli midagi täiesti enneolematut. Ajad olid teised, aga see oli võimas tunne," rääkis Linna.