Äsja lõppenud Rock Summeri taustal veerevad tarkusepärlid muusikafestivali teemadel eriti hoogsalt kõrisedes mööda pealinna augulist tänavakatte karikatuuri. Eestile on vaja suurt rockfestivali. See on ühe normaalse riigi üks tunnustest . See on normaalse riigi majanduslik, sotsiaalne ning kultuuriline tugi. Mitte vast aampalk, küll aga mitutki eterniitplaati üleval hoidev vajalik malakas.

Mittesuvisel ajal võiks arvestatavaks rahvusvaheliseks tulevikutalentide paraadiks kasvada Tallinn Music Week. Kindlasti ühena eeskujudest silme ees Iceland Airwaves, pärsib ta hoogu praegu veel korraliku muusikafestivali keskuse puudumine. Suvised “päris festivali” katsetused, on aga kahetsusväärsel moel tänaseks päevaks porri hääbunud. EAÜ liikmena ja artistina on minulgi missioon. On moraalne ja rahaline kohustus toetada muusikakultuuri edendamise ettevõtmisi. Samas on mul ka õigus nõuda, et toetatavad käituksid mõistlikult ja omakasupüüdmatult. Festivali korraldaja ametis on kõige tähtsamaks edu eelduseks oleviku tunnetus, maakeeli “njuhh”. Ka siis kui on soov näppida nostalgiakannelt. Eduna defineerin olukorda, kus kõik oleks rahul, aga tahaks veel paremini.

Üleelusuurune hinnakivi ja paralleelmaailm

Ilmselgelt roostes “njuhhi” tõttu, ei tõusnudki seekordne Summer päris selliseks, mida südames soojendati ja paberile paljundati. Summeri kolmas lava, mis ju tegelikult kubises tänastest tantsusaalide dominaatoritest ja kellest mõne tavaline esinemistasu kirjutatakse teistkümnetega, oli kui mingi ära lõigatud paralleelmaailm. Ja sissepääsu ette oli Sisyphus veeretatud üleelusuuruse kasimata vanainimese järgi lehkava hinnakivi. Põhiprogrammi kahe lava line upi lugedes tundub, et 12 välisartistist oleks võinud seitse rahulikult kutsumata jätta ja asendada need kodumaiste tegijatega. Nimekiri oleks kahtlemata olnud terviklikum, tugevam ja mis seal salata, ka tunduvalt taskusõbralikum.

Tuleb arvestada, kes rahva platsile meelitab! Olgugi et Bryan Adamsi reiting mujal maailmas võrreldes Zuccheroga on praegusel hetkel tunduvalt madalamal, oli siin mees kahtlemata esimese tantsu lõvi. Rockfestivali tõelist kvaliteeti pakkusid Skindred ja Mumiy Troll. No ja P. I. L , nagu ka meie In Spe PIDID olema, sest see ei kuulu arutluse alla.. Ülejäänud paraku nii suurte lavade vajadust ei õigustanud.

Artisti nime kõrval loeb ka kvaliteet

Korralduse juurde kuulub veel üks kohustuslik nüanss. Vaatamata nimedele ja CV-dele, peab kursis olema ka artisti tegeliku praeguse kvaliteediga. Et ei juhtuks nii, nagu ühe Ameerikast toodud Eesti sugemetega kollektiiviga, mille solist küll tahtis, kuid ilmselt otsis alles, et kuidas. Püüdes kaasa toodud päris elevantide selga ronides pikem paista, oli teisele korrusele tõusmiseks vajalik trepp unustatud valamata ja väärikad loomad tampisid ta lihtsalt jalge alla. Publiku silme all muteerus kontserdikorraldaja turismifirmaks, kes ühinenud üleskutsega “talendid koju”, samal ajal, kui Kadrioru lossi kantselei avatud aknast kostus Vikerraadio kaudu Heli Läätse kaeblik õhkamine “Ema, selliseid ei tahtnud ma”.

Üldiselt on aga igati austust vääriv, et vaatamata oma sisemistele ja välistele deemonitele, Wertheri kannatustele, neti onalüütikute valvesalgale ja tavapärasele rahapuudusele tegijad, vapralt võideldes tormi ja tuhudega festivali sirge seljaga algusest lõpuni toimetasid. Ainult neil, kes midagi ei tee, ei juhtu midagi.

Üks korralik festar mahub Euroopasse alati ära

Mind teeb ärevaks hoopis, et nüüd sündmust täiesti läbikukkunuks ei kuulutataks ja ühtlasi sellega ei kuulutataks mõttetuks rockfestivali idee siin maal üleüldse! Ideid on, kogemust kah, ja kui see ametliku heakskiidu ja reaalse toetuse saaks, poleks ka vedajatest puudust. Ei maksa karta lähivälismaa festivale. Meil elab mitusada tuhat rockmuusikasse positiivselt suhtuvat elaniku. Ja enamus, toonitan, enamus objektiivsetel ja subjektiivsetel põhjustel ei käi neil, või kui, siis mitte tihti Üks hea korralik festar mahub Euroopasse alati ära, kui selle tegemisega mitte hulluks minna.

Estonian Airile ju makstakse peale, tuues ettekäändeks kaudset suurt kasu ja küllap see tõsi ongi. Rockfestival töötab täpselt samamoodi kaudse tulubaasina, lisaks leevendab tööhõiveprobleemi ja arendab ettevõtlust. Mis aga peamine, õhukitarrist saadav positiivne emotsionaalne laks kõlab kordi heledamalt kui muhumustrilises Boeingus suitsupääsukese sandwitchi mugimisel saadav kõhukatarr. Ka selles vallas on tarvis riigimeheliku mõtlemist, ehk teisisõnu - kaasamõtlemist. Kallid valitavad, võtke seda esialgu tungiva soovina!

Senaator Cato lõpetas iga oma kõne Puunia sõja ajal lausega: “Mulle tundub, et Kartaago tuleb hävitada”. Nõukogude koolis maaaliti omal ajal meile pilt tublist Kartaagost, õilsast Hannibalist ja kurjast Roomast. Tegelikkus olevat olnud pisut teistsugune. Nimelt suurriik Kartaago anastas kaupelmiseks juurde maid, kurnas nad tühjaks, lagastas ja tõmbas uttu. Rooma seevastu investeeris oma kauplemisaladesse, arendas ja püüdis neid igati edule ärgitada See oli mõtteviiside konflikt, stagneerunud ja tulevikku suunatud maailma antagonism.

Meil pole sõda, mille eest olgu kõik meid külastavad imetabaste konfessioonide ristpeadest VIP turistid tuhandest makstud ja tänatud! Meil pole ka tarvis midagi maani maha lammutada. Kuid siiski, mulle tundub seltsimehed, nii tundub mulle isiklikult, Kartaago meie peas tuleb hävitada!