Kui VAT Teatri buss ööl vastu 3. juunit Tallinna sisenes, võtsid meid vastu posti naelutatud nõudlikud silmapaarid, teatades jämekirjas, et on uhked üle Eesti. Mitte et ma oleks arvanud nagu kümme päeva äraolemist midagi muuta võiks! Igavesed valimised muudkui tiirlevad ringiratast tuulikutiiba kinni jäänud purjus töllina, aga ideepaun on sama tühi kui märss bussipõrandal, millest trupp ajaviituseks kogu Hollandi juustu- ja meevahvli tagavara pintslisse pistis.

Uhke olemine on uhkuse asi. See pole päris asi. Õigupoolest pole see asi ega midagi. Elukutselise copywriterina tean hästi, kui lihtne on klient uhkuseliimile meelitada. Olles vahel ise agentuuri klient, tean ka, kui raske on liim nuusutamata jätta. Nii ei olegi hüüatuse „Uhke Eesti üle“ loomingulisust mõtet pikemalt arvustada. Küll aga huvitab asi sisuliselt – mis uhkusega sõnumikuulutaja oma arust uhkustab? Miks arvab ta, et uhkus on see kõige uhkem asi siin ilmas? Mul on ammu tunne, et minu põlvkond, see iseennast heroiseeriv, EÜE müüdiga ehtiv, kaheksakümnendate aktiivne nomenklatuuri- ja ärimees Nossovite armee on ennast tühjaks trööbanud. Olenemata erakondlikust kuuluvusest. Ei ole enam sära silmas ega teravat mõtet peas. Sest pole ju mõtet. Vaikselt kõik tiksub, ega keegi pole igavene, aga kohe ei juhtu veel hullu midagi, vaja hoida oma uhkust, oma tooli, oma rooli, mälestust ajast, kui oldi uhke ja hää. Ja neelatada heldimuspisaraid, kui mõni pinges tuharaga karjäärikallurijuhi ametist unistav nooruk kannad kokku lööb ja teatab, et võib vabalt olla vaarisa moodi... tropp!

Meie kohtasime oma tuuril inimesi, kes ei ole uhked, upsakad, üleolevad, kibestunud ega kindlasti mitte rumalad luuserid. Ja kõigil neil on üks ühine tunne - nad armastavad Eestit! Nad ei ole koormaks Eesti sotsiaal- ja haridussüsteemile, ei vingu, ei laia. Nad on erinevate saatustega, ettevõtlikud, julged, loobunud mõnestki hüvest, et õppida, toimetada, luua, tuua kasu oma Eestile, mida nad armastavad. Uhkus ei ole mõistlik hoiak, see kasvab üleolekutundeks ja lohakaks vohamiseks. Üliõpilasorganisatsioone, kodanikeühendusi, väikeettevõtlust ja haridussüsteemi peetiv pealinn uhkustab sellega, et on sõjajalal riigiga, mille tähtsaim teener ta on! Absurd! Ja riik omakorda, otsides libapõhjuseid, miks ikka on tegemata jõuline haldusreform, uhkustab kiirete ja raskete tööpäevadega, mille tulemusel nad leiutasid Skype`i ja Arvo Pärdi!

Uhkus nakkub

Vallaametniku külge, kes ütleb, et külakool tuleb kinni panna, sest lapsed saavat stressi, kui neid küsitakse tihemini. Nakkub ka välissaatkonna funktsionäri külge, kes teatab, et kuna tegu ei ole nende välja mõeldud sündmusega, siis me sellest oma kodanikele teada ei anna. Mis siis, et kultuuriministeerium seda vajalikuks ja loomulikuks peab. Meie prioriteet on võõramaa kuningad, RAM ja rahvatants! (Mitte, et neil iseenesest midagi viga oleks!)

Uhkus segab

Segab välja ütlemast selgelt ja lühidalt, mida me tegelikult tahame. See on optimaalse haldusjaotusega, paindliku ettevõtlusmaastikuga, loovust, kultuuri, kunsti ja haridust toetav, põllumajandust soosiv ilus maa, kus elada ja külalisi vastu võtta. Üht asja uuri Islandilt, teist Hollandilt, kolmandat Šveitsilt, Soomelt. Et kuidas üht või teist asja sättida ja mida vältida. Minge või küsige Mooste vallavanemalt, see ei ole raketiteadus! Natukene Leninit teha pole ju mingi häbiasi, pooled sama partei taustaga! Ja muidugi kuulata oma tarku ja vahvaid maalasi! Rahas ei ole küsimus, vähe on, aga seda saab ikka, peamine on tahe! Uhkus tekitab vaid pseudoprobleeme.

Kuidas peatada inimeste lahkumist, kuidas tuua nad tagasi, kuidas panna patriootlikult sigima? Mis küsimused need on? Inimesed ongi vabad oma tegemistes. Peaks hoopis küsima, kuidas aidata neil armastada! Ära kahtlusta võõrsil toimetavat inimest hoolimatuses ja kodumaa reetmises, et ta peaks tundma nagu ei oleks tähtis. Ära ütle väga vähesega leppima pidavale või tööd ja elamist otsivale inimesele, et ta on luuser ja ise süüdi ning vatra talle mingist kokkuhoidlikuse vajadusest! Ütle kas või sellele samale Soome soojakus elavale ehitusmehele, et ta on üks tore mees! Kirub ja vannub küll vahel, aga näe, ei mulise tühja, vaid armastab. Ütle nutikale naisele, kes vaatamata oma kutseharidusele tapab kuhjunud stressi võõrsil mõneks kuuks koristajaks või ettekandjaks käies, et ta on üks raudne leedi, vinge mimm! Kui raske sellest on aru saada?

Saime Euroopa erinevates nurkades tunda meie oma inimeste rõõmu, teotahet, naksakust ja armastust. Hollandis ei pidanud suursaadik koos konsuliga paljuks paarkümmend puuduolevat tooli autosse panna, teisest linnast kohale sõita ja need saali tassida. Normaalne! Lihtsaid lahendusi tuleb lihtsalt näha. Alati ei aita kuldraamidega prillide kohendamisest, teinekord tasuks nägemise parandamiseks ehk hoopis südamearsti poole pöörduda! Kuidas tunduks mõne erakonna valimislausena ”Armastan Eestit”? Või äkki ei ole usutav?

VAT Teater esitas mai lõpus ja juuni alguses lavastust “Rekvisiitori tähetund” Stockholmis, Hamburgis, Pariisis, Luksemburgis ja Goudas.