"See raamat on Islandist ja see raamat on minu jaoks võib-olla natuke rohkem naistest, kes seal rannakülas elavad ja kelle elu sõltub väga palju neid ümbritsevast keskkonnast nii koduses mõttes kui ka looduse poolt vaadatuna," rääkis Kaldmaa ERRi kultuuriuudistele. "Kui ikka meri viib mehed külast ära, mis siis üle jääb? Naised peavad ju edasi elama ja lapsed üles kasvatama."

Kuigi romaani tegevus toimub Islandil, usub autor, et selles on märkimisväärne hulk ka Eestit. "Kindlasti see raamat on Eestist. Mina olen eestlane ja ükskõik, millest ma kirjutan, see on ikkagi väga tihedalt seotud Eestiga ja võib-olla isegi natukene minu enda eluga. Kui ma mõtlen, siis siin raamatus on väga palju sellist ootamist ja seda Penelope motiivi," selgitas Kaldmaa. Seejuures tõdes ta, et inimesed on igal pool ühesugused, hoolimata aastaajast ja elupaigast.

Stiililiselt paistab raamat silma julge luulekeele ja rikkaliku vormiga, andes nii mulje justkui pisut ebaklassikalisest teosest. "See oli sisemine sund. Osa luuletustest, mis tõesti on olemas ka minu viimases luuleraamatus, need sündisid paralleelselt selle romaani kirjutamisega ja on ka sisulises või minu jaoks hingelises mõttes väga tugevalt selle romaaniga seotud," rääkis Kaldmaa. Keelevalikul lähtus ta sellest, et romaani tegevus toimub 19. sajandil ning toonane keel ei allunud nii rangetele stiililistele normidele.

Kuna romaani fookuses on islandlaste elu, ei mata autor maha ka lootust, et ehk jõuab teos kunagi ka oma ainestikulise lätte juurde. "Ma oletan, et kui nad sellest kuidagi teada saavad, siis see tekitab neis uudishimu kindlasti. Samamoodi nagu meie tõlgime raamatuid, mis räägivad Eestist, eesti keelde."