Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Heljo Mänd: naudin oma kirjanduslikku eluõhtut täiel rinnal

Heljo Mänd
Heljo Mänd Autor/allikas: ERR

Möödunud nädalal avati telemaja fuajees suur näitus, mis koondas kokku lastelavastuste paremiku. Terves suures nurgas olid end sisse sättinud aga mõmmid, need samad, kes juba aastakümnete eest lastele tähti õpetasid. Menu ajas juttu mõmmide loomingulise ema Heljo Männiga, et uurida, kuidas mõmmid siia ilma tulid ning missugused loomingulised viljad on kirjanikul praegu valmimas.

Heljo Männi kirjutusmasin klõbiseb entusiastlikumalt kui kunagi varem. Viljaka lastekirjaniku hiiglaslik loomepagas kosub ning ampluaa üha laieneb. Heljo avastab kõrgele eale vaatamata enda jaoks üha uusi loomingulisi väljakutseid.

Aeg antud elada, aeg antud luua

“Olen terve elu tahtnud kirjutada. Kui hakkasin teadlikult kirjanikuks, ei olnud mul võimalust end tühjaks kirjutada. Olin pereinimene, kasvatasin lapsi,” räägib Heljo. Nüüd, mil lapsed on suured ning lastelastelgi juba lapsed, elab ja hingab Heljo loomerõõmust. Seda sõna otseses mõttes. “Mu päevad mööduvad ainult kirjutades. Tõusen kell viis ja asun tööle. Töötan kogu päeva.” Tõsi, vahepeal kirjanik puhkab ja kogub end, et siis taas loometuhina kallale asuda. Oma piirid seab trükitempole ka tervis. “Ma pole aasta otsa väljas käinud. Reedel käisin üle pika aja taas postkasti juures.” Kuna Heljo liikuda palju ei saa, pühendab ta kogu vaba aja loomingule. Millega teenida välja õnn ja olla 87-aastaselt loomingusuve küpseid vilju? Vastust Heljo teab. “Perele pühendudes kirjutasin ma väga vähe. Minule jäi eluõhtu kätte. See on aeg, mis teisteni jõudis varem. Ma usun, et see on kingitus ülalt. Kingitus selle eest, et ma oma elukohustused ära täitsin.”

Mõmmide ema ja vanaema

Televaatajale meenub Heljo Männi nimega sageli “Mõmmi ja aabits” – telelavastus, mis vallustas väikeste vaatajate südamed juba 1970. aastate alguses. Mõmmisid Heljo üle tähtsustada ei taha, küll aga on tal nende vastu suur sümpaatia. “Võib öelda, et “Karuaabits” oli mu esimene tellimustöö. Üldiselt ma tellimustöid pole kunagi armastanud, aga Mõmmi oli erand. See on ajast, kui mu noorem tütar sündis ja ma kirjutasin selle aabitsa tütre hälli ääres. See on täis armastust.” Kirjanik lisab, et Mõmmi oli suur kompromiss. “Ma ei tahtnud kirjutada tüüpilist aabitsat. Olin nõus seda tegema vaid juhul, kui võin tegelasteks võtta karud. Lubati.” Mõmmid saadavad Heljot praegugi. Jõulude paiku näeb trükivalgust “Mõmmi jõulupeitus” ning õige pea lubab Heljo panna kirja ka Mõmmibeebi memuaarid. Mõmmid on ju aastakümnetega suureks kasvanud ning meenutada on neil oi, oi kui palju!

Lapsed kui loomingu läte

Kui Heljo oma rikkalikule kirjanduspagasile tagasi vaatab, tõdeb ta, et valdav osa prototüüpidest on tema lapsed ja lapselapsed. Lapse hingemaailm on lihtne, aval ning täis kauneid lugusid. Ole vaid hakkaja ja märka neid. Heljo lapselapse tegemistest on inspireeritud märtsis lettidele jõudnud “Tuulehunt”. Praegu saab kirjaniku trükimasina klahvide all viimast lihvi “Sammaldunud auto”, mis õige pea raamatupoodidesse tuututab. See pole sugugi kõik. Lisaks on Heljo saanud valmis neli raamatut oma lastest. Iga raamat jutustab loo ühest lapsest, alustades sünnist ning jõudes välja koolitee kriidikrudiseva alguseni. “Lapsed tegid minust ka lastekirjaniku. Nõukogude ajal poleks ma saanud kirjutada sotsiaalsetel teemadel, ma poleks sobitunud nõutud piiridesse. Lastekirjandus oli tsensuurivabam, see oli minu võimalus ja tee,” räägib Heljo ja lisab, et lastekirjaniku karjäärist ei ole ta tegelikult kunagi unistanud. Tõsi, ajaga sai see talle omaseks ja ta hakkas seda armastama, põhjalikult.

Edu valem on lihtne

Edu ja õnnestumise valemiks peab Heljo lihtsust, sest see on siiras ja pahedest vaba. “Lihtsus on peamine, see on kõige alus. Samuti armastus. Tee tööd armastusega, ära mõtle kuulsusele ja rahale. See on suur tahtmine kirjutada, millest sünnibki lihtsus. Lihtsus, mille taga peitub sügavus.” Samuti kinnitab Heljo, et kirjanik peab suhestuma lastega. “Lapsed tahavad krutskeid, neid ei tohi unustada.” Heljo usub, et õnnelik on see inimene, kes oskab näha maailma ka läbi lapse silmade. Värve on rohkem, siirust ja helgust samuti.

Jälgib juurdekasvu

Heljo hoiab silma peal ka praegustel noortel kirjanikel. “Kuigi mu silmad on kehvad ja lugeda ma enam nii palju ei saa kui varem, hoian end noorte loominguga ikka kursis.” Juurdekasvu pärast Heljo ei muretse, lastekirjandus on hoolsates kätes. Oma lemmikutest nimetab Heljo Kristiina Kassi, Piret Rauda. Heljo sõnul on nemad kirjanikud, kes oskavad oma lihtusega leida tee laste hinge. “Laste pealt on lihtne näha, mis neile meeldib. Laps on siiras. Mulle tundub, et need kaks noort kirjanikku on oma kindla ja õige tee leidnud.”

Läte, mis ei kuiva

Heljo tõdeb, et praegu on tema elu viljakaim aeg. Mõtteid on palju, käsikirju on palju. Kui vaid jõuaks need kõik ka lugejateni tuua. Kuigi suur osa Heljo Männi värsketest käsikirjadest on juba toimetamisel ning ootavad trükipressi, ootab suur osa veel ka kodus. “Kuskil kümme kogu oleks praegu avaldamisvalmis. Olen enda jaoks avastanud praegu luule, sellise sügava.” Seejuures täpsustab ta, et naudib luulet, mis on mõeldud täiskasvanutele. See on luule elust. “Ma ei saa siit ilmast veel lahkuda, mul on nii palju veel kirjutada,” ütleb Heljo.

Heljoga on kogu vestluse vältel vahetu, siiras ja südamlik, justkui need samad tegelasedki, kes läbi “Roosa muinasjutu” või mõne teise raamatu abil lugejaga juba lapsepõlves sinasõpruse sõlmisid. Aeg lendab linnutiivul, justkui viibiks muinasjutumaailmas. Vestluse lõpus Heljo tänab. Tänab selle eest, et teda mäletatakse ning selle eest, et tema tegelased pole aastakümnetega lugejatele võõraks jäänud. See tänu on siiras.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: