"1982. aastal kõige karmimas Nõukogude Antarktika jaamas toimus tulekahju vahetult enne nelja kuu pikkuse polaaröö algust ja kogu jaam jäi ilma sooja ja elektrita. Neli kuud pimedat, väljas miinus 70 kraadi ja ees veel üheksa kuud talvitumist," räägib filmi "Tulekahju paine" režissöör Riho Västrik.

70 kraadi käes on meditsiiniliselt lubatud õues olla kuni 20 minutit, aga polaarjaama töötajad olid seal 7 tundi järjest ning hingasid sisse mürgiseid gaase. Õnnekombel päästis tuulesuuna muutumine nende diislivarud ja toidutagavara.

"Meie austusväärne polaarklubi president Vello Park oli ainsa eestlasena selles ekspeditsioonis meteoroloogina. Endise alpinisti ja alpinsmi instruktorina oli Vello Pargil ka roll selles, et mis saab edasi, kui reaalsus hakkas kohale jõudma."

"Ta meenutab seda hea meelega, kuigi selle filmi üks ajend oli ka see, et mõned nädalad hiljem, kui oldi sellest surmasuust välja tuldud, läks grupp omavahel tülli ja tekkis lõhe, mis pole tänaseni lahenenud. Filmi üks algne eesmärk oli teraapiline, et kui me viime need vaenupooled 27 aastat hiljem kokku. Tuleb tõdeda, et mitte midagi ei muutunud. Radikaalide seisukohad jäid ikkagi endiseks," lisab režissöör.

Riho Västriku sõnul on film "Tulekahju paine" suude puhtaks rääkimise lugu ja ka Nõukogude ajaloo lugu, sest Nõukogude Liidus oldi harjutud, et raskeid olukordi lahendatakse üksikisikute kangelastegudega.