Aasta lavastuse auhinna pälvis Eesti Draamateatri etendus "Nelipühad". Parimaks lavastajaks pärjati Ivar Põllu. Meespeaosatäitja tunnustuse sai Velvo Väli ja naispeaosatäitja Kersti Kreismann, vahendas saade "Aktuaalne kaamera. Nädal" .

Auhinnad jagunesid sel aastal kenasti nö teatripildi pinda mööda, puudutades teatreid ja erinevaid lavastusi. Samas ei kerkinud teiste kohale ühtegi niisugust suurt ja säravat tippu, mida võiksime kõhklematult teatrilukku kirjutada ning millest me veel aastakümneid pärast räägime.

Enim tähelepanu võitnud lavastuse roll jagunes kahe väga erineva teose vahel vahel, mis omal kombel iseloomustab väga hästi Eesti teatri üldist pilti täna, kus kõrvuti ja võrdsetena eksisteerivad nii suured klassikalised lavad ja trupid kui ka napimates tingimustes säravalt tegutsevad projektiteatrid.

Ühel pool on aasta lavastuseks pärjatud Mladen Kiselovi hiilgav mammutlavastus "Nelipühad" Eesti Draamateatris ning teisel pool minimalistlik ja stiilne "Vanemuise biitlid" Tartu Uues Teatris. Nii nomineeringutes kui ka lõppkokkuvõttes jagus enam äramärkimisi siiski tartlastele.

Huvitava tendentsina tahan ära märkida Eero Epneri kaks auhinda - tema töö NO99 lavastusdramaturgina on ära märkinud kaks žüriid. Ideede generaator, sõnastaja ja mõtestaja - see on vist esimene kord meie teatriloos, kus dramaturgi roll tõuseb positsioonile, kus ta tegelikult igas teatris olema peaks - inimene, kes koos kunstilise juhi ja trupiga kujundab teadlikult teatri oma näo.

Sellisest oma näost ja selgelt sõnastatud eesmärkidest tunnevad ilmselgelt puudust nii mõnedki meie teatrid. Kajastus see paraku ka žüriide otsustes: sõnalavastuste kategoorias jäid ühegi auhinnata tervelt neli kutselist teatrit: Endla, Vanemuine, Nukuteater ja Vene teater.

Siin on kindlasti mõtlemisainet: Endla teater töötab hetkel ilma kunstilise juhita - tema kohusetäitjana töötab dramaturg Triinu Ojalo, Vanemuise draamajuht Urmas Lennuk tunnistas äsja oma loobumist ses ametis ja teater otsib jälle uut draamajuhti. Nukuteater on viimasel ajal meedia tähelepanu keskmes mitte oma säravate noorte ja lastelavastuste, vaid majandusskandaalidega. Ning Vene teater ilmselgelt ei ole suutnud siiani ei mõtestada ega ka sõnastada oma rolli eesti teatripildis - suurema osa eesti teatripubliku jaoks seda teatrit praktiliselt ei eksisteeri.

Ehk siis meil on tänases Eestis puudu nö suurtest mõtlejatest ja säravatest teatrijuhtidest, kel jaguks ühelt poolt ideid ja visioone, teiselt poolt aga ka järjepidevust. Kust nad tulema peaksid? Kes neid koolitama peaks? Need küsimused vajavad ilmselt päris kiireid vastuseid.

Loomulikult ei peegelda aga teatriauhinnad ainsana meie teatripilti - teater sünnib ja elab igal õhtul uuesti ja uuesti ning paari kriitiku kõrval istuvad ju igal õhtul teatrites sajad tänulikud ja vaimustunud teatrivaatajad. Virisemiseks ei ole mingit põhjust - mõtelda on aga ikka mõnus.