Elisabet Reinsalu: "Utoopia rannik" on haruldane materjal
Eesti draamateater ja Tallinna linnateater tõid ühistöös lavale Tom Stoppardi triloogia "Utoopia rannik" kaks esimest osa, mida hindavad kõrgelt ka näitlejad ise.
Linnateatri näitlejale Elisabet Reinsalule, kes mängib etenduses Aleksandr Herzeni abikaasat, hindab Stoppardi näidendit väga, vahendasid Vikerraadio kultuuriuudised.
"Materjal on haruldane, kui suudaks kõik ära teha, mis seal peidus on. See on nagu mõnede Tšehhovi näitemängude puhul, see on nagu sibul, kust tuleb neid kihte muudkui veel ja veel," lausus Reinsalu.
Priit Pedajase lavastatud esimene osa "Teekond" on linnateatris juba mängukavas, eile jõudis draamateatrisse esietendusena teine osa "Laevahukk", mille lavastas Elmo Nüganen.
"Utoopia rannik" käsitleb 19. sajandi Vene mässumeelsete intellektuaalide saatust hõlmates perioodi 1833-1868. Laval on Belinsky, Hertsen, Bakunin ja teised.
"Võib arvata, et autor tahab vihjata näidendi tegelastele, kes otsivad ideaalset ühiskonnaeksisteerimise vormi. Loomulikult on see utoopia," põhjendas Nüganen Stoppardi otsust panna näidendile nimeks "Utoopia rannik".
Nüganen: kahe teatri ühistöö on värskendav
Nüganeni hinnangul on Stoppardi teadmised Venemaast imestusväärsed. "Hämmastab tema Venemaa tundmine, mitte Vene olustiku tundmine, sellele ei pane autor suurt rõhku," ütles Nüganen, kelle hinnangul on Stoppard teinud suurt uurimistööd vene kirjandus- ja mõttearenguloos.
Kui "Teekonna" tegevus toimub Venemaal, siis "Laevahuku" tegevus suuresti Kesk-Euroopas ja Inglismaal. Laevahukk on draamateatris nii otseses kui kaudses tähenduses - laev läheb põhja, kuid toimub ka perekondlik draama Herzenite perekonnas.
"Võimalus mängida inimest, kes on väga emotsionaalne, mingis mõttes üliemotsionaalne, aga samas intelligentne, seda ei tule väga tihti ette. Suuri ja uhkeid rolle kirjutatakse maailma dramaturgias väga palju meestele ja ta on väga vastuoluline naisterahvas," kirjeldas Reinsalu oma rolli.
Nüganen peab kahe teatri ühistööd värskendavaks. "Liiga tihti ei teki teatritel võimalus segada truppi sel määral, et pooled on ühest ja pooled teisest teatrist. Seekord oli selline haruldane ja tore idee," ütles ta.
"Draamateater ja linnateater on oma kunstiliste arusaamade poolest üsna lähedased," lisas Nüganen.
Nagu kinnitas Ugala teatri juht Heiti Pakk, toovad Ugala ja Vanemuine lavale triloogia kolmanda osa "Päästmine".
Linnateatris on Tom Stoppardi varasemalt lavastatud kahel korral: 1989. aastal tuli Roman Baskini käe all välja "Rosencrantz ja Guildenstern on surnud", 1997. aastal esietendus aga Jaanus Rohumaa lavastatud legendaarne "Arkaadia".
Draamateatri lavalaudadele on Stoppardi tekstid seni jõudnud kolmel korral: 1990. aastal esietendus "Erarahu" Ülo Vihma lavastuses, 1998. aastal tõi Hendrik Toompere jr välja "Armastuse leiutajad", 2001. aastal nägi rambivalgust Tiit Ojasoo lavastatud lühikrimkade kaksik "Pärast Magritte'i" ja "Tõeline inspektor Koer".
Toimetaja: Rutt Ernits