"Inimeste nõustamine on rätsepatöö. Noorem inimene vajab konkreetseid oskusi, vanemad inimesed tahavad eksistentsiaalsetel teemadel vestelda ja lastega tuleb olla mängulisem," kirjeldab psühholoog ja pereterapeut Lemme Haldre igas vanuses abivajajaid, kes tema kabinetti jõuavad.

Rääkimine iseenda targa minaga aitab asju probleemivabamalt vaadelda

Nõustamistöös kasutab Lemme sageli skeemiteraapiast tuntud võtet "tark mina" ehk rääkimist oma terve täiskasvanuliku olekuga, mis on meis kõigis olemas. Skeemiterapeut David P. Bernstein tõi välja, et "tark mina" baseerub inimese tugevustel. "Kui olen inimesega kõikidest tema probleemidest rääkinud, ütlen talle, et tõuseme püsti, eemaldume ühte nurka ja kui sa nüüd võtad välja oma terve täiskasvanuliku oleku, kes on kogu meie juttu pealt kuulanud, siis mida tema sulle soovitaks. See on nagu metatasandile minek."

"Igal inimesel on talle omased tugevused ehk nii-öelda tema ressursid. Ühel võib see olla kunstiga tegelemine, teisel hea huumoritaju, sport või toetav kogukond. Ka teraapias ei keskenduta ainult kõigele halvale, et no ei ole tuju ega motivatsiooni, vaid just tugevustele, aga mis inimesel siis on," ütleb Lemme, kes aitab hädalistel oma targa minaga kohtuda.

Ta toob välja psühhoterapeut Wenti kuldsed sõnad, kes on öelnud, et ära astu abiellu ainult ühe teooriaga, usu erinevaid ideid, mõtle oma peaga ja kasuta elus huumorit, sest seda tervemad on su suhted.

Huumorimeelega noortel õigusrikkujatel läks hilisemas elus paremini

Aastaid tagasi psühholoogias magistritööd kirjutades küsitles Lemme Kaagvere erikoolis noori õigusrikkujaid tüdrukuid. "Uurisin, millised on need tugevad küljed, mis võiksid neid elus aidata ja selgelt tuli välja, et noorukitest õigusrikkujatel, kes omavad huumorimeelt, läheb elus paremini kui teistel. Huumor on inimese vaimse tervise tööriistakastis väga suur ressurss, aga just heatahtlik huumor enda ja teiste suhtes, mitte skeptiline ja pahatahtlik," lisab Lemme, kelle sõnul aitab iseenda üle naljaviskamine näha elu rõõmsamat poolt. "Läbi nalja raskus kahaneb ja toimetulek paraneb."

Heatahtlikku nalja, koomikat ning oma elusündmuste vaatlemist läbi huumoriprisma kasutab Lemme väga palju ka oma psühholoogitöös.

"Tähtis on iseendas üles leida rõõmus laps. Kui inimene tuleb vastuvõtule ja näeb ainult oma elu mustemat poolt, ütlen talle mõnikord, et istu nüüd teise tooli peale ja mõtle, kas sinus on ka seda vallatut ja lapselikku olekut ning palun tal meenutada, millal ta viimati lapsemeelne oli. Kui inimene ütleb, et ma polegi selline, lähme ajas nii palju tagasi, kuni talle midagi meenub. Kui inimene selle momendi lõpuks üles leiab ja sellest räägib, läheb ta suu muigele, keha vabamaks ja pinge kaob."

Siis palub Lemme leitud momendi oma kehas ja meelekujutluses ankurdada, et seda hiljem taas kasutada. "Kogu aeg otsime neid ressursikesi, mis inimeses veel alles on."

Lapsemeelsed ja vallatud inimesed suudavad teisi paremini mõista

Lemme praktikas on küllalt juhtumeid, kus huumor aitab lapsi oma vanematega lähendada. "Üks poiss käis vastuvõtul koos isaga, kes oli väga tõsine ja range olekuga. Ühel korral tulid nad jälle ja laps rääkis, et hommikul sai neil nii palju nalja, isa tõmbas kapi pealt endale vee kaela, nad hulk aega naersid koos ja ma mõtlesin endamisi, et näed, ka selles lapsevanemas on lapselikkus olemas ja laps tõi just selle oma isa puhul välja."

Huumor ja nali on lapsevanemaks olemise juures üüratu ressurss, kui sa suudad lapse silmadega olukordadele reageerida. "Juhtus äpardus, sa keerasid selle naljaks, ja lapsel on see veel päevi hiljem meeles. Laps näeb oma vanemat teistsuguse pilguga. Peab julgema olla lapselik ja lapsemeelne. Sellised vanemad suudavad oma lapsi rohkem mõista ja aru saada, et kõik ei pea alati joone järgi käima," toob Lemme välja lihtsa ja argise mooduse, kuidas tänapäeva sotsiaalmeedia loodud ideaalses maailmas täiuslikkust taga ajavaid lapsi maa peale tagasi tuua.

Kõrge saavutusvajadusega inimesed ei ole ise õnnelikud

Kahjuks näeb Lemme oma igapäevatöös liiga sageli väga kõrge saavutusvajaduse ja perfektsionismi ootusega lapsi. Tema sõnul on tänapäeva noortel kaks suurt probleemi.

"Ühed noored on hästi perfektsionistlikud, õpivad viitele, mõtlevad 8. klassis juba gümnaasiumi peale ning tahavad ilmtingimata medaliga lõpetada," kirjeldab Lemme osa noorte igapäevapainet. "Inimesel võivad olla väga kõrged eesmärgid, et saada näiteks edukaks viiulimängijaks, aga see tegevus peab eelkõige noorele endale rõõmu valmistama. Kui see on ainult piin ja masendust tekitav, ja tihti ma näen, et kõrge saavutusvajadusega lapsed ise ei ole õnnelikud, siis nad vaid piitsutavad ennast ning vahel on kogu pere sellest haaratud."

Teine tüüp on hästi suure identiteediprobleemiga lapsi, kes ei taha mahtuda sellesse kuube, mida ühiskond talle ette pakub, aga teist tal ei ole.

"Noored on ju alati midagi teistsugust otsinud, olnud punkarid ja hipid, aga nüüd hüppavad ringi loomamaskides furry'd ning pärast koroonapandeemiat tuli massiliselt soodüsfooriaga noori. Absoluutselt iga nädal oli vastuvõtul üks-kaks noort, kes tahtsid teisest soost olla. Ehk oma sisemine rahulolematus eluga paneb neid otsima mingit väljundit. Vanemate väljapakutud mõte, et tee oma magamine korda ja õpi hästi, siis ongi kõik korras, neid ei rahulda," osutab Lemme ühele väga valusale probleemile tänapäeva noorte hulgas.

Noored otsivad endale elus kohta, aga ei leia

Lemme näeb, et paljud noored otsivad kohta, kuhu just tema sobiks, aga ei leia, "Siin on vaja leida tasakaalukat balanssi, sest noorele ei saa öelda, et tal on väljamõeldud probleem. Soovahetuse mõte tekkis kuus kuud tagasi, ülejäänud 13 aastat oli ta oma sooga rahul. Ta ei võta sellist infot lihtsalt vastu," räägib Lemme oma kogemustest.

"Need on noored, kes tunnevad ennast igal pool pidetuna, ei leia kuskilt meie-tunnet, ei kuulu justkui kuhugi. Leidmata identiteediga on nii need noored, kes pole oma sooga rahul, kui ka kõrge saavutusvajadusega noored, kes klammerduvad ühe asja külge, näevad oma tulevikku juba 9. klassis särava poliitikuna ja kelle kõik ootused on ühele kaardile pandud. Sisemine rahuolematus, pidetus ja vahel sellega kaasuv soov teistele ennast pidevalt tõestada võivad olla seotud varase mitteturvalise kiindumussuhtega," toob Lemme välja.

Turvaline kiindumussuhe annab kindluse, et inimesed on üldiselt heatahtlikud

Kiindumussuhe kujuneb väga varajases eas, lapse esimesel eluaastal. Laps, kelle vajadused on õigel ajal ja sobivalt rahuldatud, tunneb oma vanema suhtes turvalist kiindumussuhet.

"Turvalist kiindumust mõjutab üks ühele suhe, lapsega mängimine, silmkontakt, empaatia ning turvatunde pakkumine," loetleb Lemme. "Tähtis on lapse kiitmine ja tunnustamine, kui ta uusi asju õpib. Need on kõige esimesed märksõnad lapsega suhte loomisel. Hiljem tulevad juurde ka piirid, mida laps väga vajab, aga need peavad olema teadlikud ja mõistlikud."

Turvaline kiindumussuhe annab Lemme sõnul lapsele kindluse, et kui mul elus midagi ei õnnestu või läheb viltu, siis ma proovin uuesti, sest inimesed on üldiselt heatahtlikud ja pigem julgustavad, mitte ei tee maha.

Lapsepõlves läheduseta jäänud inimene ei oska seda ka teistele pakkuda

Tänapäeval on palju vanemaid, kes ütlevad, et nad ei taha imikut ära hellitada ja seepärast ei võta teda sülle. "Lapsel on paha olla, aga vanem väldib lapse lohutamist ja temaga koosolemist. On oht, et sellistel lastel kujuneb oma vanematega mitteturvaline suhe," toob Lemme välja.

Mitteturvalise kiindumussuhte puhul on kaks variatsiooni. "Üks on vältivat tüüpi ja teine ambivalentne suhe. Kolmas tüüp on organiseerumatu kiindumussuhe, aga seda esineb harva ja lastel, keda on raskelt väärkoheldud."

"Mitteturvalise kiindumussuhtega noorte vihmavari on sageli auklik ja vilets. Ta näeb elu ohtlikuna ja inimesi vaenulikena. Kui mitteturvalise kiindumussuhtega noorel midagi ei õnnestu, näeb ta pigem seda, et inimesed on tema suhtes vaenulikud, tahavad talle ära teha ning kõik on suunatud tema isiku vastu," kirjeldab Lemme.

Ambivalentne kiindumussuhe tähendab seda, et mingil hetkel vanem pakub lähedust, näiteks siis, kui ta ise tunneb, et tahab last hellitada, teisel hetkel, kui laps nutab, aga käratab talle, et ära karju, mul oli niigi raske päev. "Sellises suhtes toimub teineteise külge klammerdumine ning pidevad konfliktid."

Lemme toob välja, et vanematel endil võib oma lapsepõlvest mitteturvaline kiindumussuhe olla ja seepärast nad ei oska oma lapsega lähedust luua, aga kõigil inimestel on vajadus läheduse järele.

"Vanem, kes ise pole lähedust tunda saanud, võib hakata seda oma lapse käest otsima. Äärmuslikematel juhtudel võivad vanemad oma lapse suhtes justkui vampiirid olla. Nad võivad olla armukadedad oma partneri peale, kui too lapsele liiga palju tähelepanu pöörab. Kui lapsed kasvavad, siis vanemale ei meeldi, kui lapsel on sõpru. Sellise käitumise taga on armukadedus, nad tahavad oma lapse tähelepanu ainult endale hoida," kirjeldab Lemme, lisades, et sel teemal on väga palju filme tehtud, näiteks Ilmar Raagi menukas mängufilm "Kertu" räägib mitteturvalisest kiindumussuhtest.

Pidevalt partnerit vahetavatel inimestel on hirm tõelise läheduse ees

Vältivat tüüpi kiindumussuhtega lapsed pole harjunud inimesi usaldama, kuna nende vanemad on nende suhtes jahedad olnud. "Teadlased on uurinud paare ja toonud välja, et inimesed, kes ei suuda ühe partneriga jääda, vaid vahetavad neid kogu aeg, siis selle taga on tihti hirm läheduse ees, kuna nad ise pole kogenud seda, mida tähendab lähedane suhe teise inimesega. Neid hirmutab just see, kui mingi lähedus hakkab tekkima, ja see suhe võib olla väga hea, aga nad katkestavad just sel ajal suhte ja liiguvad teise partneri juurde," toob Lemme välja põhjuse, miks osa inimesi ei leia kunagi seda üht ainsat ja õiget kaaslast.

Kui Lemme vastuvõtule tuleb inimene, kellel pole oma vanematega lähedast suhet olnud ja kes räägib mõnest situatsioonist, kus teda lapsepõlves ebaõiglaselt koheldi või karistati, palub Lemme mõelda sellele, mida ta sel hetkel kõige rohkem oleks vajanud.

"Kuni selleni välja, kas ta saaks kedagi oma tutvusringkonnast sellesse mälestusse kutsuda, kes teda oleks kaitsnud, midagi vanematele vastu öelnud, sest ta ise oli väike laps ja ei osanud. Inimene saab sellest tihti ahhaa-elamuse, kui toob välja, mida ta sel hetkel kõige rohkem vajanuks. See aitab tihti ka oma lastega paremini suhelda."

Suureneb laste hulk, kelle ainsaks sõbraks on juturobot ChatGPT

Lemme räägib äärmiselt kurvast laste seas levivast trendist, mis kipub üha rohkem uueks normaalsuseks saama. "Hiljuti küsisin ühelt lapselt, mida ta peale kooli teeb ja sain vastuseks, et suhtlen oma sõbraga. Küsimuse peale, kas sõber tuleb sinu poole, vastas laps, et ei, suhtleme arvuti teel. Uurides, kas sõber elab teises linnas, ütles laps, et ChatGPT on tema ainuke sõber, kellega ta iga päev räägib. See kõlab väga kurvalt."

Tänapäeva katkuks peab Lemme noorte järjest süvenevat identiteedipidetust. "Ma näen seda muret, millest räägivad ka kasvatusteadlased ja kultuuriinimesed, kuidas tuua lasteni seda, mis on eelnevate põlvkondade poolt loodud. Raamatud ja tüvitekstid, muusika ja kunst, mille abil tekiks lastel identiteedipidevus."

Lemme tõdeb, et lastekodudes kasvanud laste, keda on pillutatud siia ja sinna, pidetuse tunne on haaranud ka tavalistes kodudes kasvavaid noori. "On lapsi, kes loevad ainult koomikseid, sest tõsisemate raamatute lugemisega ei tulda enam toime. Või see, kui laps räägib minuga ja ütleb, et ma ei oska seda eesti keeles öelda, aga inglise keeles on see väljend selline. Ta ei oska oma emakeelt. Mõni laps ütleb, et ma räägin sõbrannaga ainult inglise keeles, sest nii on lihtsam," loetleb Lemme hirmuäratavaid märke noorte mõttelaadis.

"Ma näen, et kõik see põhjustab lõpuks mingi pideva ja püsiva identiteedi katkemise. Õpetajad, kasvatajad ja mentorid, kes veel suudavad kuidagi lasteni jõuda, ja ei lähe lastega seda lihtsamat teed, et no loe siis pealegi koomikseid, ja miks rääkida Beethovenist, kui see neid ei huvita, kuulame parem mingit lihtsamat laulukest, on väga raske ülesande ees. Väga loodan, et õpetajad ei tee nii, aga ma siiski kuulen, et lapsed nii räägivad," valutab Lemme südant laste ja noorte tuleviku pärast.

Lemme sõnul oleks väga vaja sel teemal ühiskonnas laiemalt arutada, kuidas lasteni jõuda. "Seda ei saavuta ju käskimisega, et lapsed saaksid aru kontekstist, miks järjepideva identiteedi olemasolu meie rahvuse jaoks nii oluline on ja mis selle ümber veel on. Ma arvan, et see oleks tõsine katastroof, kui tekiksid identiteedi katkestused ja alles jääksid vaid vestlused ChatGPT-ga."

Ebameeldivaid asju aitab üle elada ankurdamine

Erinevatest vaimse tervise tööriistadest toob Lemme välja ankurdamise, mille ta seitsmeaastase lapsena puhtjuhuslikult avastas. "Kui sul on elus positiivne moment, suurepärane hetk, siis tuleb endale teadlikult sisendada, et selle hetke jätan ma nüüd meelde. Ja mitte ainult visuaalselt, vaid ka kehaliselt. Need ei pea oleme väga erilised sündmused, vaid näiteks looduspildid, päikeseloojang, kõndimine mere ääres," toob Lemme näiteid hetkedest, mis teda on aidanud.

Ta meenutab seika, mil teda ootas ees väga ebameeldiv meditsiiniline protseduur. "Enne arsti juurde minekut mõtlesin teadlikult valmis, millist meeldivat mälupilti ma kasutan, protseduuri ajal tegingi nii ja pärast arst ütles mulle, et see protseduur läks minu puhul kuidagi väga kergelt. Aga mind aitas just see, kui ma katsusin võimalikult reaalselt toonast head tunnet taastada, endasse tagasi tuua," selgitab Lemme.

Ankurdamise meetodi avastas Lemme enda jaoks väikese tüdrukuna maal sugulaste juures naabrinaist külastades, kes elas üksinda ja kasvatas lilli. "Istusime temaga maja ääres ja ta juhtis mu tähelepanu, et vaatame taevast, nüüd metsa ja lilli ning nüüd uurime lille värvi. Sain temaga kogemuse, et lihtsalt istumine ja millegi vaatamine võib tekitada nii hea tunde."

Üks vaimse tervise probleemide ennetamine on teadmine, et kunagi ei tohi kõiki mune ühte korvi panna. "Su töö võib sulle väga meeldida ja häid emotsioone pakkuda, aga sul peab selle kõrval veel midagi muud olema, sest igas töös on stressiperioode," tõi Lemme välja oma armastuse kunsti tegemise vastu, mis on saatnud teda kogu elu ning aidanud rasketel hetkedel.

Konrad Mägi ateljees tänaseks lahkunud kunstnik Heldur Viirese käe all maalides õppis Lemme keskenduma ja süvenema.

"Heldur ei lubanud maalimise ajal klassiruumis rääkida. Kipun ka vahel väga kärsitu olema, aga ateljees sain selgeks, kuidas ühte asja süveneda ja kõik muud mõtted kõrvale jätta. See on minu jaoks nagu meditatsioon. Mäletan, et päeval, kui mu ema suri, ei osanud ma mitte midagi muud teha, kui hakkasin maalima. See väga aitas mind sel raskel hetkel," meenutab Lemme keerulist aega oma elus.

Karistamise asemel mängi lapsega

Lemme sõnul on tänapäeval palju lapsi, kes 1. klassi minnes oskavad suurepäraselt lugeda ja arvutada, aga kellel puudub püsivus ja emotsionaalsed ning sotsiaalsed oskused ehk valmisolek teistest inimestest aru saada.

Nende oskuste arendamisel on asendamatu tegevus lapsega mängimine ja just lapse juhitud mäng. "Laps mängib ja vanem on empaatiliselt kaasas, kiidab ja julgustab või juhib tähelepanu, aga ei võta mingil juhul mängu üle," selgitab Lemme. "Vanemad on sageli oma päevatööst väsinud, aga piisab, kui igal õhtul lapsega mängida 15 minutit, sellest võiks saada lapse ja vanema rituaal."

Tavaliselt jõuavad vanemad Lemme juurde probleemiga, et laps jonnib tihti ja hakkab vastu ning reeglina oodatakse temalt kui asjatundjalt nõuandeid heade karistusmeetodite kohta. "Alati ei mõelda füüsilist karistamist," lisab ta.

Lemme kogemuste põhjal on vanemate jaoks tõeline ahhaa-elamus, et igaõhtune veerandtunnine lapsega mängimine võiks lapse käitumist muuta, aga väga tihti näeb ta oma töös tänulikke vanemaid, kes on tema nõu kuulda võtnud.

Lapsega mängimine ei tähenda alati nukunurgas istumist, vaid ka õues koos millegi ehitamist, lumele, liivale ja porile joonistamist. "Last tuleks kuulata, kui ta tahab rääkida, mida ta teeb, võib olla hargneb sellest välja oluline jutuajamine."

Lapsevanema roll on oma last ka innustada, öeldes näiteks, et oi kui põnev, sa tegid roosa päikese, nii vahva, et sul sellised ideed tulevad. "Võta lapsega mängimist tegevusena, kus saad lapsega suhelda ja suhestuda," õpetab Lemme paljude vanemate arvates mõttetus mängimises palju kasulikku nägema.

Halba käitumist ignoreeri, positiivset võimenda

Lemme toob välja veel ühe väga lihtsa viisi, kuidas lapsele sotsiaalseid oskusi õpetada ja samas saab nii ka täiskasvanute omavahelist kommunikatsiooni parandada. "Kui võimalik, siis proovi halba käitumist võimalusel ignoreerida ja positiivset käitumist võimendada. Tihti pööravad vanemad palju tähelepanu just tülitsevatele lastele. Tunnustada ja kiita tuleb aga seda, kui lapsed omavahel ilusti mängivad ja asju jagavad. Täiskasvanu peab lapse positiivsele tegevusele omapoolse tunnustamisega reageerima ja rohkem polegi vaja."

Sageli üllatuvad vanemad ka selle üle, et aeg-maha-meetod, kus laps saadetakse karistuseks teise tuppa rahunema, ei tööta. "Lastele räägitakse, et tugevad tunded on loomulikud, aga nendega toimetulekut peab lapsele õpetama. Kui ema või isa ütleb lapsele pingelises situatsioonis, et ma pean nüüd rahunema ja mõned hingamisharjutused tegema, on ta juba midagi lapse tuleviku heaks teinud," julgustab Lemme vanemaid.

Selge on see, et kui vanem suudab ise rahulikuks jääda, suudab ta ka lapsega rahulik olla. "Kui laps käitub ebasoovitavalt, siis me ei karista teda, vaid näitame ise ette, mismoodi oma emotsioonidega paremini toime tulla. Ema ja isa on lapse eeskujud ja kui vanemad on närvilised, on ka laps, kes õpib kõike oma vanemate pealt," toob Lemme välja nõiaringi, mida on lihtne katkestada.

Menu portaali intervjuusari "Psühholoogi pilk" vaatleb meie ühiskonda ja inimesi vaimse tervise teemade kaudu eesmärgiga anda mõtteainet ja tööriistu iseendaga paremini hakkama saamiseks ja enesekindluse suurendamiseks.