1924. aastal asutatud ja tipphetkel 226 000 tiraažis ilmunud Eesti Naine on institutsioon emalt tütrele ja tütretütrele ning saja aasta jooksul mõjutanud meid rohkem kui arvata oskaks, alates emadepäevast ja võrdõigusest, lõpetades riietuse ja rinnaga toitmisega.

On vähe teada fakt, et Eesti vanim naisteajakiri sündis esimese vabariigi keeluseaduse ajal naiste karskusliikumisest. Nimelt otsustas liikumise aktivist ja hilisem peatoimetaja Helmi Mäelo maale tuua Ameerikas alguse saanud emadepäeva. Paljuski just selle tutvustamiseks otsustati asutada häälekandja.

"Naiste ja kodude ajakiri" pakkus nii vaimset kui praktilist, alates võrdõigusest ja naiste poliitikasse kutsumisest, lõpetades peente Pariisi lõigete ja edumeelsete kasvatusvõtete tutvustamisega. Läbi sajandi on ta kirjeldanud, õpetanud ja innustanud – mis tahes aeg parasjagu oli. Olgu need Salme Masso toiduretseptid või Maaja Kallasti etiketiõpetus – kui nimetada vaid paari tähtautorit paljudest. Esimestes toiduretseptides olid mõõtühikud veel toobid, naelad ja loodid kuni tänapäeva kalorite lugemiseni välja.

2024. aasta septembris Heidit Kaiolt peatoimetaja ametikoha üle võtnud Mari-Liis Helvik tõdes, et sada aastat on rohkem kui neli inimpõlve. "See on saja aasta jagu midagi inimeste kõrval, mis on liikunud nendega kaasa," ütles ta. "Eesti Naine on olnud vankumatu hea sõbranna, vanem õde või ükskõik kes, aga on alati olnud naiste kõrval ja ma arvan, et see ei ole väike panus."

Nõukogude Naine

Ehkki "Eesti naise piibel", nagu kutsub ajakirja Eesti Naise kaasautor Ingrid Veidenberg, reklaamib end kui 100 aastat järjest ilmunud ajakirja, siis rangelt võttes pole see päris täpne, sest suur sõda katkestas tsükli. Kui ajakiri 1945 märtsis pärast viieaastast pausi naasis, oli nimi veel sama, aga sisu juba vastav uuele režiimile. "Siis olid juba hoopis teised, ideoloogiast kantud esikaaned. Oli nii suurte juhtide portreesid kui ka hilisemal ajal töölisnaisi," selgitas Eesti Naise vanemtoimetaja Liis Auväärt.

Rekordid, plaaniületused. Eesrindlikud kolhoositarid ja stahhaa­novlased tööpinkide ja õmblusmasinate taga, sõnnikuveol ja kevadkülvil. Otsiti üles naistraktoristid, -lendurid, -kalurid, -krohvi­jad ja -kaevurid. Isegi esimene naislangevarjur. Emadepäev kadus pildist kui kodanlik igand, asemele tuli 8. märts, naistepäev. Ajakiri ilmus nüüd EKP Keskkomitee propagandaosakonna all, aga nime vahetasid partorgid Nõukogude Naiseks alles seitse aastat pärast sõda, jaanuaris 1952. Kui žurnaali eesotsas domineeris läbi okupatsiooniaja propaganda, siis tagumises pooles hoiti püsiväärtusi, vargsi isegi esimese vabariigi vaimu.

"Selge see, et ajakirja esimesse otsa tuli panna nii-öelda see kohustuslik materjal. Ja seda pandi. Aga ajakirja lugema hakates saigi esimesest paarkümnest leheküljest lihtsalt mööda lapata ja seal oli siis see materjal, mille taolist me tänagi avaldaks," rääkis Auväärt. Ajakirjanik ja Eesti Naise kaasautor Kärt Anvelt nõustub, et nõukavahu kõrvalt toonane naine üht-teist ja kolmandat ajakirjast siiski sai. "Päevalehtedes polnud ju grammigi selle kohta, mis oleks ainult naistele mõeldud," lisas ta.

Üks suurim panus on rahvarõivaste propagee­rimine, mis saatis väljaannet ka kõige rängema venestamise ajal. Legendaarsed mustri- ja lõikelehed, mille järgi vanem põlvkond kuukirja mäletab, ilmusid kohe esimesest numb­rist ja inspireerisid sealt edasi sadu tu­handeid eri põlvkondade naisi. See oli praktilistel kaalutlustel – järele õmblemiseks, mitte inspiratsiooniks, et ostlema minna – sest enamuse sellest ajast valitses rohkem või vähem puudus. Kuid elulaad muutus, isetegemise kul­tuur asendus ost­misega ja viimane lõikeleht ilmus 2000. aasta novembris.

Tõusud ja mõõnad

Vankumatuna näival institutsioonil on siiski olnud ka omad kriisid, kui ilmumine oli noateral. Näiteks, kui pärast 37-aastast vaheaega otsustati taastada ajakirja nimi. "1988. aasta teises pooles tehti suur rahvahääletus, et mis võik panna uueks nimeks, sest Nõukogude Naine ei ole enam teema. Toimetusse tuli üle 700 kirja ja neist 500 ütles, et kuulge, milles küsimus, see on ju Eesti Naine," rääkis Auväärt.

Toonane peatoimetaja on meenutanud, et ta ei olnud lõpuni kindel, et nime muutus eelmise režiimi all läbi läheb. Kui ajakiri oli trükikojas ja trükipressid töötasid, mõtles ta, et ajakiri pannakse kinni. "Oodati siis otsust, mis tehti kolme toonase tipp-poliitiku poolt kolmekuningapäeval. Naised toimetuses siis naersid, et kolm kuningat otsustasid, et Eesti Naine võib olla Eesti Naine," muigas Mari-Liis Helvik.

Üleminekuajal oli tiraaž täna ulmelisena tunduv 226 000, mis oli teisiti ka probleem, sest valitses paberikriis. Läbi aegade ilmselt skandaalseim number ilmus aga 1989. aasta oktoobris ja sisaldas varem tabuteemaks olnud sekspoose.

Kõige kõnekam muutuste peegel on ajakirja nägu. Esikaant on ehtinud maal, graafika, joonistus, fotolavastused, linna- ja loodusfotod, lapsukesed, paarid ning mõni mees­ki. Kusjuures lugejauuringud ütlevad, et veerand Eesti Naise lugejatest on mehed. Ent kõige rohkem on kaanel olnud siiski eesti naine. Alates 90-ndatest hakati kaanele panema tuntud naisi ja pigem keskealisi rahvalemmikuid.

Ingrid Veidenberg, kes on ise koostanud sadu kui mitte tuhandeid esikaasi ja olnud ka ise kaks korda Eesti Naise kaanel, usub, et Eesti Naise kaanele sattumine on prestiižsem kui mõne teise ajakirja kaanel olemine, sest Eesti Naine ilmub korra kuus ja on ainult 12 esikaant, millele konkureerida.

Sajandi naine

Kui terendas ajakirja 100. sünnipäev, pöörduski toimetus oma sõprade-lugejate poole ja kuulutas välja sajandi naise konkursi. Projekt, mis algas eelmise peatoimetaja Heidit Kaio käe all ja mille viis lõpule septembris ametisse asunud Mari-Liis Helvik, toimus kahes jaos – algul avalik nimekorje, seejärel hääletus 50 naise hulgast. "Mul on rõõm, et seal on nii-nii palju kultuuritegelasi, meie ajastu legende, sõna otseses mõttes," rõõmustas Helvik.

"Nad on kõik lihtsalt niivõrd vinged ja, ma julgen öelda küll, et 99 protsendi eestlaste seas armastatud inimesed," lisas Anvelt.

Sajandi naise valimine oli eriline ka selle poolest, et iga esikümne liiget portreteerib ilmuvas numbris üks Eesti tippnaisajakirjanik, nagu Ingrid Veidenberg ja Kärt Anvelt.

Edetabeli avab kohal number kümme luuletaja ja tõlkija Doris Kareva. Üheksandalt kohalt leiame presidendi ja praeguse EOK juhi Kersti Kaljulaidi. Tabeli kaheksandale kohale tõusis tekstiilikunstnik ja õppejõud Anu Raud. Kohal seitse laulja ning näitleja Helgi Sallo. Positsioonil number kuus on teadlane ja ekspoliitik Marju Lauristin, kes pealegi on paljude ajakirjanike õpetaja.

"Minu jaoks, kes ma olen Tartu Ülikoolis ajakirjandus õppinud, on Lauristin üle kõige ikkagi õpetaja ja ta on õpetaja suure algustähega," tõdes Auväärt.

Esikümne esimesse poolde hääletasid lugejad luuletaja ja lasteraamatute autori Leelo Tungla. Samuti ka rahvalauliku, oma kodusaare ning positiivsuse kehastuse Kihnu Virve, kodanikunimega Virve-Elfride Kösteri.

Esikolmiku avab kolmandale kohale maandunud ekspeaminister ja tulevane Euroopa Liidu kõrge välisesindaja Kaja Kallas. "Ma mõnes mõttes imestan, et ta seal topis nii kõrgele jõudis, sest Kaja Kallas ei jäta kedagi ükskõikseks. Ta on täpselt see naine, keda kas vihatakse või armastatakse. Ja siis jõudis seal edetabelis nii kõrgele momendil, mil ta tegelikult alles hiljuti on Eesti poliitikast lahkunud ja suurde maailmapoliitikasse astumas. Ma julgen küll ennustada, et kui see edetabel viie aasta pärast teha, siis on Kaja kindlalt esimesel kohal," arvas Anvelt.

Teist kohta kaunistab lauljatar Anne Veski. "Anne Veski on hea tuju maaletooja, ta on ikoon, fenomen, sest nii kaua vastu pidada ja olla nii superheas vormis suudavad vähesed. Täna kuulavad teda juba seitsmeaastased. Ma olen kuulnud lasteaia väravast mööda minnes, kuidas lapsed röögivad batuudil hüpates "veel üks pilet, veel üks pilet..."," rääkis Veidenberg.

Esikoht, number üks, Eesti sajandi naine on näitleja ja teatrilegend Ita Ever, kes lahkus taevastele lavalaudadele eelmisel aastal. "Esikohas ei olnud vähimatki kahlust. Järgmise kohaga oli vahe mitme kordne," kinnitas Liis Auväärt Ita Everi võitu. "Esikümne poolt hääletas 8000 inimest, seejuures Ita Ever sai rohkem pooled neist 8000 häälest," lisas Helvik.

Veidenberg tõdes, et sellised tabelid ongi subjektiivsed, aga ei näe, et sellepärast neid tegemata peaks jätma. "Kindlasti jäi tabelist välja väga ägedaid naisi, keda mina oleksin sinna pakkunud. Aga igal ajakirjal on õigus lasta oma lugejatel teha valikuid. Nii nagu Kroonikagi valib igal aastal seksikaid ja parimaid saatejuhte. Kindlasti on see valik subjektiivne, aga see on ikkagi tunnustus ja ühiskonnas ei saa kunagi olla liiga palju tunnustamist. Pigem on seda vähe. Nii et see edetabel on väga hea, väga ilus algatus, et Eesti Naine tõstab esile ühiskonnas silmapaistvaid naisi," tõdes Veidenberg.