Reinupi sõnul võib jonnile olla mitmeid definitsioone. "Mina mõtlen nii, et jonn on see, kui ma midagi soovin saada või mul on mingi rahuldamata vajadus. Või mul on mingi tunne: ma olen kurb, vihane, pettunud – see väljendub nutus. Nutt on iseenesest tervendav selle koha pealt, et kui ma olen kurb, siis see ju maandab minu stressi. Seega enamasti ma arvan, et see on stressiga seotud."

Reinupi sõnul väljendab laps jonnides lihtsalt oma tundeid. "Kui vanem ütleb, et mis sa jonnid, siis see tähendab seda, et kui ma näitan välja oma emotsiooni, siis see on justkui vale. See on täiesti loomulik, et ma elan seda kuidagi välja," sõnas ta.

Lapsevanemal võib sellegipoolest keeruline lapse kui ka iseendaga hakkama saada. "Üheltpoolt, kui ma näen enda nutvat last, siis mul on seda nii raske vaadata, võin mõelda, et ma ei tahaks, et ta oleks kurb ja pettunud. Sel hetkel on hästi oluline, et ma toetan teda, kuid näen ka, mis minu sees toimub. Ma pean algul saama iseendaga kontakti: ma näen, et see ärritab mind, saan aru, mis tunded mul tekivad. See võibki olla väga keeruline."

Endale tasub Reinupi sõnul meelde tuletada, et mina olen hea ja ka mu laps on hea. "See olukord on normaalne, ta on pettunud, kurb, ta peabki välja nutma end. See annab lapsele ka teadmise täiskasvanuna, et ta võib nutta ja oma tundeid välja näidata."

Klassikaline olukord lapsevanemate jaoks on tegeleda oma jonniva lapsega näiteks poes teiste inimeste silme all. "Meie lapse nutu talumise tase oleneb keskkonnast. Kui ta seda kodus teeks, kui ei ole publikut, siis minu sallivus nutu puhul oleks talutavam. Kui algul on lapsel probleem, et ta ei saa näiteks kommi või mänguasja, siis tegelikult tekib üsna ruttu vanemal probleem: kõik vaatavad," sõnas Reinup, märkides, et väga raske on teiste pilkudest mitte välja teha.

Lapsele võib olukorras tema emotsioone peegeldada ja üritada rahulikult selgitada, kuid vahel ei aita Reinupi sõnul ei miski muu, kui väiksema lapse puhul ta lihtsalt üle õla viskamine ja lahkumine. "Ühel hetkel selgitusest ei piisa. Aga siin on hästi tähtis ära tabada, et minul endal tekib see probleem, et kõik vaatavad," sõnas ta.

Õigel ajal võib lapsega tema tunnete üle ka arutada. "Sellel hetkel, kui lapsel on need tunded hästi intensiivsed, siis ta ei võta mitte midagi vastu. Tollel hetkel on oluline olla kohal, jääda tema kõrvale, aktsepteerida tema tunnet. Kui olukord on rahunenud, siis loomulikult sellel hetkel võib rääkida, arutada, mis juhtus ja mida saab teistmoodi teha. See on see, mis õpetab lastele probleemilahendusoskuseid. Aga me ei saa seda teha nutu ajal, meie aju ei võta midagi vastu sel hetkel."

Reinup märkis, et tasub meeles pidada, et ka lapsevanemad on inimesed. "Ühel päeval mul on palju pingeid, olen stressis, väsinud. Siis on ka mul endal raskem taluda seda ja ma arvan, et seda on väga aus ka lapsele öelda. Võib-olla ma isegi korra lahkun olukorrast, aga kõige tähtsam on see, et pärast kontakt taastuks, et ma lähen lapse juurde ja ei jäta teda lähedusest ja armastusest ilma," toonitas ta.