Guido Kangur: tean väga hästi, mida tähendab haiget tegemine
Vanderselliliku elulaadiga näitleja Guido Kangur rääkis saates "Käbi ei kuku...", et sai isaks 45-aastaselt ning on tütre Anna Aurelia sõnul pärandanud lastele armastuse looduse, reisimise ja fotograafia vastu. Suure armastuse pärast tuli aga lõpetada oma eelmine suhe, mis tegi haiget kõikidele osapooltele.
"Karl Artur õpib fotograafiat ja minul isana on selle üle hullult hea meel, et poeg õpib seda, mis mullegi meeldib. Me oleme kunagi koos mööda metsi fotoaparaatidega ringi kolanud ja mulle tundub, et see pisik on minult pärit. Ma olen õnnelik, et ta on leidnud selle, mida ta tahab õppida, aga natuke kurb meel on ka, et pojake lähebki ära, see on magus tunne, aga selles on ka väike kurbusenoot," iseloomustas näitleja Guido Kanguri oma pojaga seotud tundeid.
"Me oleme oma vennaga väga lähedased. Väiksena oli meil muidugi väga tobedaid kaklusi," meenutas Guido Kanguri tütar Anna Aurelia, kes õpib Balti Filmi- ja Meediakoolis produtsendiks ning kellele eesnimeks Aurelia pakkus välja isa Guido, sest tal oli sellenimeline väga tore tädi.
Lapsepõlv möödus Ida-Virumaal
Lapsepõlve lemmikkohti meenutades tõi Guido välja Vaivara, kus elasid tema vanaema ja vanaisa. "Elasime Jõhvis, Ahtmes, kus ei olnudki eesti lasteaeda, vene omasse ei tahetud vist panna. Mul oli kõnedefekt, sündisin pehme suulaelõhega, rääkisin halvasti, minust oli raske aru saada. Seitsmeaastaselt tehti mulle operatsioon, Tallinnas hakkasin käima logopeedilises koolis. Minu suved ja talved möödusid seetõttu Vaivaras, aga seal ei olnud teisi lapsi, olin seal üksinda. Minu teine vanaema elas Koplis."
Talus tuli talutöid teha, kartulivahesid kitkuda, lehmadega karjas käia. "Isa lapsepõlvest meie lapsepõlve üle minnes on isa kaudu see kõik meile edasi tulnud. Jõuludel on meil alati traditsiooniline metsaskäik. Sõitsime autoga suure ringi, vaatasime kõik vahi- ja söödakohad üle. Kõikidesse kohtadesse panime kuivatatud saia ja kartuleid, mida vanaema terve aasta kogus," meenutas Anna Aurelia.
"Peipsi ääres elab minu 92-aastane ema, suhteliselt hea tervise juures. Püüame seal alati käia jaanipäeval ja jõulude ajal," tõi Guido välja. "Minu isa oli jahimees, kes hoolitses väga loomade eest ja teadis, kes tema metsas elas, Alutaguse metsad on võimsad ja uhked. Loomade jaoks olid tal alati söödasõimed metsas ja karu jaoks kaerapõld."
Looduses matkamise ja fotograafiahuvi on pärinud mõlemad lapsed
Anna Aurelia sõnul sai venna fotograafiapisik tõenäoliselt alguse neist jõuluretkedest metsas ning kirjeldas mälupilti, kus isa sõidab autoga, tema ja vend on lahtiste autoakende peal ja mõlemal on kaamerad käes. "Olime fotojahimehed," muheles Anna Aurelia.
Guido tõi välja, et niimoodi käis ka tema vanasti oma isaga metsas, sest isale meeldis samuti pildistada. "Ma olin selline laps, et kui vanemad ütlesid, et midagi tuleb ära teha, siis see tuli ära teha."
"See on kandunud ka meie lapsepõlve. See on isa põhiline punkt, mida ta meile tavaliselt ütleb, kui midagi on tegemata," muheles Anna Aurelia.
Guido meenutas, et lapsepõlves lapsed narrisid teda seepärast, et ta selgelt rääkida ei osanud. "Kui ma juba rääkida oskasin, siis õppisin luuletusi pähe ja pidin sugulastele luuletusi ette lugema, sest taheti kõikidele näidata, et laps räägib ilusasti, ilma kõnedefektita. Ma arvan, et sellest saigi alguse see, et minust üldse näitleja sai," muheles Guido.
Nurga taga nutmise komme on tulnud isalt
Anna Aurelia tõi välja oma isaga sarnase joone, et väljapoole paistavad nad tugevad ja kanged, aga tegelikult on hella hingega ja väga tundlikud. "Nüüd sain teada, et see minu nurga taga nutmine on tulnud mu isalt," sõnas Anna Aurelia.
Koolis kutsus näiteringi õpetaja Guido näiteringi. "Terve kooli aja keskkooli lõpuni käisin näiteringis, siis veel tantsuringis, kunstiklassis ja igal pool," meenutas Guido.
Vanderselliliku elulaadiga Guido on andnud ka oma lastele edasi suure armastuse looduse ja looduses liikumise vastu.
Guidole väga meeldis, et Anna Aurelia õppis ajakirjandust, aga tütrele see eriala üldse ei meeldinud. Guido proovis siis tütrele kangesti peale käia, et lõpeta kool ikka ära ja siis vaata edasi, aga Anna Aurelia solvus selle peale.
"Mulle tundus, et isa absoluutselt ei mõista mind," meenutas Anna Aurelia. "Noorena sa ju tahad, et vanemad oleksid sinu poolt, ükskõik mis asi see siis on," ütles Anna Aurelia. "Kui toetust ei tule, siis see mõjub nagu löödaks sulle näkku."
Guido sõnul on abikaasa ja laste ema Pille Lukin nende perekonna vedru, kes kõike käivitab, ja Anna Aurelia on väga oma ema moodi.
Lavakunstikooli esimestel aastatel tundis ennast väga ebakindlalt
Kui Guido kukkus kunstiinstituudi sisseastumisel matemaatikaeksamil läbi, siis tundus talle, et ta valmistas oma isale suure pettumuse.
Lavakunstikooli päevist meenutas Guido, et igal aastal oli tunne, et nüüd see kool siin lõpeb, sest selles koolis õppida oli väga raske. "Ebakindlus oli kohutavalt suur, Merle Karusoo oli erakordselt range õppejõud, võib olla mulle tema lähenemine eriti ei sobinud, seal sind ikka tümitati ja su väike isiksus tehti ikka nii maatasa, et sa muutusid mittekellekski," meenutas Guido. "Sain aru, et oma solvumistega tuleb ise hakkama saada ja resultaadini jõuda."
Guido tõi välja, et Roman Baskin oli tema parim sõber ja Ita Ever justkui tema teine ema.
"Kui sulle on nii palju kordi halvasti öeldud ja sa ebaõnnestud, siis enesekriitika on, et ma ju pingutan ja püüan edasi areneda ja paremaks saada, ju siis see päris sinnamaani ei jõudnud, et ma oleksin lavakast ära tulnud," mõtiskles Guido, kes unistas noorena hoopis ekspediitoriks saamisest, kes istus autojuhi kõrval ja vedas kaupa mööda kaubabaase laiali.
Oli peaaegu leppinud, et temal lapsi ei ole
Oma abikaasa Pillega kohtus ta ühel etendusejärgsel peol. "Minul oli eelmine elu siis veel. Loomulikult ma tegin oma endisele elukaaslasele haiget kõige sellega, kui rääkisin talle, et meie elu on läbi saanud ja mul on uus armastus. Siis tulid kohe ka lapsed, keda mul seni polnud. Kui ma tänasel päeval oma lapsi vaatan, siis ma mõtlen, et äkki ma ikka olen lunastatud," ütles Guido.
Esimest korda sai Guido isaks 45-aastaselt. "Ma olin peaaegu leppinud sellega, et minul siis ei ole lapsi."
"Arturi sündis planeerimata keiserlõikega, Pille oli päris läbi omadega ning ma pidin kõigega hakkama saama, mähkmeid vahetama, ja see oli nii uhke tunne, et ma saangi sellega hakkama!" on Guido südamest tänulik.
"Minu vanemad on investeerinud väga palju meie mälestustesse ja hetkedesse, me oleme oma perega väga palju reisimas käinud," meenutas Anna Aurelia, kelle ristiema on Ülle Kaljuste.
"Reisisime sellepärast, et lastega koos olla. Artur oli kõigest kuuekuune, kui me juba Hispaaniasse läksime," tõi Guido välja. Anna Aurelia lisas, et isa loeb enne reisileminekut virnade viisi reisiraamatuid paikadest, kuhu plaanitakse reisile minna.
Keskeakriisis ostis endale kitarri ja võimendi
Anna Aurelia rääkis muheledes, et isa mängib praegusel hetkel teatris ja teles palju just vanamehe rolle, aga päriselus ta ei ole üldse vanamees, vaid palju krapsakam.
Guidole meeldivad Anna Aurelia sõnul asjad. "Mälestused ei ole isal ainult peas, vaid ka asjadega seotud, aga emale asjad ei meeldi," tõi ta välja.
"Ma loen alati mitut raamatut korraga," tõi Guido välja. "Keskeakriisis ostsin endale kitarri ja võimendused ja siis sain aru, et lihtsam on džässiklubi teha ja üritusi korraldada."
"Isa kabinetis on tugitool nurgas, kaks vinüülimängijat, toa üks sein on täis heliplaate. Teises nurgas on laud, mille kohal on kapid, mis on kõik raamatuid täis, see on hästi tema nägu tuba, kõik mu sõbrad alati ütlevad, et see on nii lahe tuba," lisas Anna Aurelia.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Käbi ei kuku...", intervjueeris Sten Teppan