Kuu aja eest Gruusiast pärit režissöör Lana Gogoberidze. Laupäeval toimuval Pimedate Ööde filmifestivalil antakse talle üle PÖFF-i elutööpreemia.

"Ringvaatele" antud intervjuus märkis Gogoberidze, et tal on väga hea meel taas Tallinnas olla. "Käisin siin ainult Nõukogude ajal. See linn meeldis mulle siis väga. Siis olid mul siin ka sidemed, nüüdseks on need katkenud, aga põhiline on, et teie jõudsite vabade riikide sekka. Meil seisab see veel ees," lausus ta.

See, et Gruusia hiljutistel parlamendivalimistel võtsid võidu venemeelsed jõud, teeb aastate eest ka ise Gruusia poliitikas kaasa löönud Gogoberidze väga murelikuks.

"Meie ainus valik on mitte lahkuda sellelt teelt ja saada Euroopa Liidu liikmeks. See on meile eluliselt tähtis. Muidu jääme jälle üksi vastamisi tugeva vaenlasega, mis on aastasadu meid anastanud. Praegu ähvardab meid jälle sama oht. See, mida Venemaa Ukrainaga teeb, ületab juba igasugused piirid. Kõik on rikutud," sõnas ta.

Gogoberidze nentis, et tema jaoks oli vene luule pikki aastaid oluline elu osa. "Kõik see oli minu jaoks nii elav, aga praegu kõik aina kaugeneb. Koos vene keelega," lausus ta. "Mul on väga kahju, et me kaotame need kultuurisidemed, mis on ju väga olulised. Aga tänasel päeval on kõige tähtsam tõesti katkestada kõik kontaktid. Isegi kultuurilised. Tegelikult on need niigi juba katki rebitud, sest Venemaa imperialistlik ekspansioon, nagu me näeme, ei lõpegi."

Nõukogude impeeriumi terroriga on režissöör otseselt kokku puutunud. Ta oli seitsmeaastane, kui ta isa maha lasti ning ema kui rahvavaenlase abikaasa kümneks aastaks Siberi vangilaagrisse saadeti. Ei aidanud ema Nutsat seegi, et ta oli Gruusia esimene ja Nõukogude Liidu üks esimesi naisrežissööre.

"Ma muidugi teadsin, et ta on filmirežissöör, aga muud mitte midagi: mis filme ta tegi ja nii. See oli saladus. Ja ema ise aitas sellele kaasa. Ta ei rääkinud kunagi, mis filme ta tegi või kuidas. Ei teagi, miks. Täpset vastust mul sellele pole," sõnas ta.

Ema filme nägi Gogoberidze alles hulk aastaid pärast tema surma. "Otsustasin lihtsalt ühel päeval, et pean teadma, mis filme ema tegi, kui need üldse enam kusagil alles on. Algul otsisin keldritest. Majades, kus kunagi elasime. Mõtlesin, et äkki jäid need sinna. Siis otsisin Gruusia arhiividest. Kusagil polnud midagi, jälgegi mitte. Lõpuks leidsime need Venemaalt. Muide, filmid olid väga hästi säilinud. Kuigi võim põhimõtteliselt üritas teda hävitada, aga lõpuks ei suutnud."

Neljapäeval esilinastus PÖFF-il Gogoberidze mullu valminud dokumentaalfilm "Ema ja tütar ehk Pimedus pole kunagi täielik". Film võtab kokku tema ema Nutsa traagilise elukäigu.

"Ta säilitas oma hingejõu. Ja mitte ainult säilitas. Just selles vastuseisus süsteemile kujundas ta enda kui isiksuse. Ta oli inimestega väga avameelne. Täielikult. Nagu poleks pidanud üle elama kõike, mis talle osaks sai. Ta oli kõigiga siiras, rõõmsameelne. Meie kodus oli alati lõbus. Imelik öelda, aga nii see oli. Me lihtsalt nautisime elu koos temaga," kirjeldas režissöör.

Uueks väljakutseks on Gogoberidzel teha film oma lemmikluuletustest, mida ta on paljudest keeltest gruusia keelde tõlkinud. "Tahtsin seda kõike visualiseerida kaadritega minu filmidest. Mis sellest välja tuleb, ma veel ei tea, aga mulle on see väga huvitav eksperiment. See nagu väljendab minu suhtumist ellu," viitas ta. "Minu meelest on kõige tähtsam huvi. Huvi elu vastu. Kui kogu aeg otsid midagi uut ja seda leiad. Tunne, et miski ootab sind veel ees, on lihtsalt võrratu. Vast selle alusel tunnedki, et oled veel kellelegi vajalik."