Märjamaal elaval 36-aastasel Inge Grünbergil diagnoositi düsleksia nelja-aastaselt. Düsleksia ei ole intellektipuue, ehkki võib põhjustada raskusi sõnade hääldamisel ja kirjutamisel. Sisuliselt on see siiski kaasasündinud lugemishäire.

"Düsleksial on väga palju erinevaid mõisteid, aga mulle meeldib kõige rohkem, kui seda kutsutakse sõnapimeduseks," lausus Grünberg "Ringvaates". "Ma kuulen mingeid sõnu, mingeid tähti pikemalt või lühemalt, kui need peaks olema. Kui keegi ütleb mulle, et kirjuta kuulmise järgi, saab see tekst väga naljakas olema."

Düsleksiat põhjustavad ajuosad, mis on seotud keelega. Kui nendevaheline infovahetus on aeglustunud, võib see põhjustada aeglast ja vigadega lugemist ning tekstist halba arusaamist.

"See kui kellelgi on düsleksia või düskalkuulia, ei tähenda tingimata seda, et nad ei suudaks asju sooritada. Mulle meeldis ühe teadlase, kes on üle 30 aasta düsleksialastega tegelenud, võrdlus düsleksiaga õppimisest. Kui enamik õpib niimoodi, et see on nagu Saksa kiirtee, kus jõuame punktist A punkti B võimalikult kiiresti, siis düsleksialaps sõidab nagu mööda Itaalia mägiradasid, vahepeal vaatab vaadet ja käib väiksest külast läbi," kirjeldas ta.

Aeglustunud ajuühendusi on võimalik taastada. Selleks on vaja palju lugeda ja keeli õppida. Nelja-aastaselt diagnoosi saanud Grünbergi sundisid ema ja vanavanemad juba lasteaiaeas palju pingutama.

"Mulle hakati tähe haaval sõnu selgeks õpetama. Põhikoolis tegeles minuga väga palju eesti keele eraõpetaja. Tema üritas mulle iga sõna taha mingi loo rääkida, et mul hakkaks ajus seosed tekkima. Vahel harjutasime viis korda nädalas, vahel kolm, vahel seitse korda. See oli tohutu töö, et kõik need sõnad selgeks saada ja õppida ilusti kirjutama ja lugema," rääkis naine.

Eestis esineb düsleksiat umbes kümnel protsendil inimestest. Arvatavalt õpib igas klassis vähemalt üks düslektikust laps. Sellegipoolest pole isegi paljud pedagoogid Grünbergi sõnul haigusega hästi kursis.

"Õpetajad, eriti keeleõpetajad, ei mõista, miks laps sama asja 15, 10 või 5 korda küsib, miks temaga peab nii mitu korda harjutama. Ja kui eksitakse, ei andestata seda kergelt. Mõne korraga tahetakse, et tulemus oleks ideaalne," tõi ta välja.

Grünberg on düsleksia tõttu ka töökiusuga kokku puutunud. "Tegu oli filoloogiga, vanema meesterahvaga, kes ei saanud sellest väga aru, mis see on. Ta reageeris vigadele väga tugevalt. Sellele järgnes kahjuks väga keeruline rada, mis lõppes sellega, et tema jäi ja mina lahkusin," rääkis ta. "See tegi väga kurvaks. Mind häirib natukene ühiskondlik vaade, et me peame kogu aeg tohutult täiuslikud olema. Isegi pisieksimusi ei andestata."

Grünbergi sõnul keskendutakse düsleksia puhul liiga tihti vaid kitsaskohtadele, nägemata võimalusi, mida eripära pakub. Temale pakuvad näiteks suurt huvi tehisintellektiga toimetamine ja kunst.