Jõgevalt pärit Tiit Sukk alustas oma lavateekonda kooliteatris. "See andis enesekindluse, et ma saan lavakasse sisse. Kuigi pärast tuli välja, et see on hoopis miinus, kui sa oled kooliteatris käinud – et parem on, kui sa oled puhas leht, sest siis on sind parem voolida. See teadmine tuli minuni hiljem, et teatrikooli astudes ürita ikka ennast näidata, mitte kedagi teist. Mina mõtlesin, et on vaja kihti näitlejat, mitte kihvti isiksust."

1994. aastal alustas Sukk õpinguid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 18. lennus. "Lavakas läks täpselt nii nagu elus. Ma tunnen ennast hiljem paremini, mulle on sisseelamine natukene keeruline," meenutas ta kooliaega. "Kuuldavasti olin lavakas esimese poolaasta lõpus laual, et ei tea, kas peaks ütlema, et mingu kohe midagi muud õppima. See oli pauk labidaga pähe ja siis läks natuke aega kohanemiseks. Kuskil kolmandal kursusel hakkasin end jälle hästi tundma."

Pärast lavakunstikooli lõpetamist asus Sukk koos mitmete teiste kursusekaaslastega tööle Eesti Draamateatrisse. Tema sõnul oli koolile järgnenud aeg kõige õnnelikum periood tema senises karjääris.

"See oli minu jaoks jätk koolile. Võib tunduda, et see neli aastat kooli on jube pikk aeg ja sealt tulevad välja valmis näitlejad, aga minu jaoks see nii ei ole. Minu jaoks oli konkreetselt see, et sain minna Pedajase (Priit Pedajas, 18. kursuse juhendaja ja toonane draamateatri lavastaja, hilisem peanäitejuht - toim) käe alla edasi tööle. Ma olin kogu aeg tema pilgu all ehk ta rookis minult ikka stampe maha. Õpipoisist sai sell," kirjeldas ta ning lisas, et meister ei ole temast tänini saanud.

Teatris meeldivad Sukale enim lavastused, kus on nii-öelda neljas sein ees. "Siis ma tunnen ennast turvaliselt," selgitas ta. "On näitlejaid, kes suudavad tüki ajal, siis kui neil ei ole laval otseselt midagi teha, saalis publikut jälgida, aga mina ei saa seda kunagi. Kui tuleb lavastajalt käsklus, et räägi tekst saali, siis ma ei suuda kunagi silma vaadata. Ma vaatan alati kahe pea vahele."

Samuti naudib ta erinevaid teleprojekte ja multifilmide dubleerimist. "Need aitavad rutiinist lahti saada. Ma lõin kunagi kokku, et esimese 20 aasta jooksul teatris olin viis aastat kõige hõivatum meesnäitleja. Ilmselt viis aastat lisaks olin ma teisel kohal ehk kaks etendust vähem kui sul (Taavi Teplenkovil - toim), sest ülejäänud korrad olid sina see kõige hõivatum. Ütle mulle üks retsept, kuidas selles olukorras rutiini vältida," rääkis ta. "Komöödiaprojektid meeldivad mulle väga. Loomulikult on teatud pinge, aga need tekitavad mingi mahalaadimise."

Suure koormuse tõttu ei ole läbipõlemine Sukale võõras. Lisaks on tal diagnoositud paanikahood. "See on asi, mida suurem avalikkus võtab mingisuguse moeasjana, aga see on tegelikult täiesti kliiniline asi. Ilma sekkumata ei saa sellest kuidagi lahti," selgitas ta paanikahoogude tausta. "Aasta aega käisin iga esmaspäev psühhiaatri juures, kanged rahustid olid peal ja nüüd ma siis elan sellega. Aeg-ajalt ta käib mind kummitamas."

Isana peab Sukk oluliseks, et tema laps mõistaks, et teistega tuleb käituda nii, nagu ta tahab, et temaga käitutaks. "Seetõttu olen meie perest välja kraapinud igasuguse näägutamise teemal, miks sa selle kruusi katki tegid. See on kõige lollim küsimus, mida üldse esitada saab. Kui kruus kukub katki, koristame selle ära ja ongi kõik. Näägutamine on täiesti mõttetu emotsioonide raiskamine. Ma proovin üleüldse nii käituda. See, mis mulle ei meeldi, ma ilmselgelt seda teistele ka ei tee."

Suure juubeli puhul soovib Sukk, et ta õpiks hetkes viibima. "Selle asemel, et nautida hetke, tegelen sellega, mis tuleb või on olnud. Ma soovin endale leida oskuse viibida hetkes ja oskuse nautida seda."