Kristel Leif sai veebruaris haruldase silmasisese melanoomi diagnoosi, mis on tänaseks metastaasid naise maksa ajanud. Esimesed viited, et silmaga võib midagi valesti olla, tekkisid naise sõnul eelmisel talvel.

"Ma tundsin eelmisel talvel, et ühes silmas on nägemine natukene hägusem. Kuna mu nägemine on alati korras olnud, ühtegi miinust ega plussi kuskil ei ole, mõtlesin, et see on kuiva silma häda, panen niisutavaid tilku. Käisin töötervishoiuarsti juures ka, seal öeldi samuti, et ealised iseärasused ja tuleb niisutavaid tilku silma panna ja küll üle läheb," meenutas ta "Vikerhommikus".

Paar kuud hiljem märkas Leifi ema, et tütre üks roheline silm on pruuniks muutunud. "Alguses lõin käsi kokku, et oi, kas tõesti on mul selline fenomen, et saan hilisemas eas vanaema pruunid silmad, aga Tartusse EMO-sse minnes selgus, et on vaja kiiresti Tallinnasse ekspertide juurde minna. Seal juba kinnitati melanoomi diagnoos."

Nädal pärast diagnoosi saamist tehti Leifile esimene silmakiiritus. "Ma olin nädal aega haiglas nii, et mul oli silmamuna peal kaks kiiritusplaati, sest operatsiooni käigus avastati, et melanoom on suurem, kui alguses arvati. Nädala pärast tehti teine operatsioon, kus kiiritusplaat välja võeti, et vaadata, kas kiiritus hakkab lokaalselt kasvajale mõjuma. Niimoodi olin seal natukene radioaktiivne ja inimesed ei tohtinud mulle väga lähedale tulla, aga tegelikult ei olnud väga hullu," kirjeldas Leif.

Kuigi silmast avastatud kasvaja hakkas kiirituse mõjul kahanema, avastati suvel, et sel on uued kolded tekkinud. "Ta ei kavatsenud nii lihtsalt alla anda. Otsustasime, et lihtsam on see silm ära võtta ja vaadata, mis edasi saab. Selle haiguse puhul tunduski hästi lihtne, et kui sul on silmas kasvaja, eemalda see silmamuna, teine jääb alles, näed. Kuna see haigus levib vere kaudu, siis tuleb välja, et minu puhul olid kasvaja rakud kehasse ringlema läinud. Nüüd avastati metastaasid ka maksas."

Leif märkis, et haruldasele silmamelanoomile ei ole erilisi ravimeetmeid. "Arst ütles mulle, et kui ma oleks selle diagnoosi paar aastat tagasi saanud, oleks võinud matuseplaane pidama hakata, sest siis oli seis ekstra nukker," tõi ta välja.

Silmamelanoomi maksa metastaasidega patsientide peamiseks lootuskiireks on hiljuti kasutusele võetud immuunravim Tebantafusp, kuid geenitestidest selgus, et Leifile see ravim ei mõju. Edasi suundub naine Rootsi, kus on võimalik saada maksakeskset keemiaravi.

"Lokaalse keemiaravi puhul suunatakse keemia otse maksa, pärast puhastatakse veri ära. See peaks olema väiksemate kõrvalmõjudega ja hoidma ülejäänud organismi sellest rohkem puutumatuna kui tavaline keemiaravi. Neid protseduure on vaja alustuseks kaks tükki teha. Täna peakski selguma kui kauaks ja mismoodi, kuidas ja mis ajakavas ma Rootsi minna saan. Kui saaks, tahaks otse stuudiost lennuki peale hüpata," tunnistas ta. "Tuleb kiiresti minna ja kiiresti reageerida, siin võib olla nädalate või päevade küsimus, kuidas see asi kontrollile alluma hakkab."

Kahe ravikuuri eest tuleb naisel välja käia umbes 90 000 eurot. Selleks, et võimalikult ruttu Rootsi poole teele asuda, tegi Leif nädalavahetusel ühismeediasse abipalve. Sama päeva õhtuks oli tal vajaminev raha koos.

"Me pidasime reedel onkoloogiga nõu, et mida teha: kas jääda ootama tervisekassa, Kingitud Elu või muude rahastusvõimaluste taga või hakata kohe tegutsema. Kuna ma olen pidanud varemgi oma elus selliste asjadega tegelema, siis otsustasime, et proovime kõigepealt ise. Tervisekassaga suhtles mu onkoloog eelmisel nädalal, sealt selle ravi osas kinnitavat vastust veel ei tulnud, siit võib veel muutuseid tulla," selgitas ta.

Seda, et ta nii ruttu vajaliku summa kokku saab, Leif ei uskunud. "Ma ei oleks arvanud, et minu lugu nii erakordselt liigutab – ümberringi on ju ka teisi inimesi, kes abi vajavad. Aga tõesti, sõna läks ringlema," rõõmustas ta. "Südamest aitäh kõigile."

Suurde enesehaletsusse Leif langenud ei ole. Ta mõtleb hoopis, et elame veel. "Nii kaua kuni keegi ei ole öelnud, et nüüd enam homset päeva ei näe või enam pole midagi teha, on pea püsti olnud. Kui ka on mingid füüsilised vaevused, siis need kõik on ületatavad," sõnas ta. "Kui panna see selles kontekstis perspektiivi, kas eluvaim on sees või ei ole, siis see tundus kõik nii tühine. Täna veel ei kurda, aga ma ei ole ka saanud tugevat keemiaravi, mis paljudel jalad alt lööb. Keemiaravi ootab mind veel ees."

Ta rõhutas, et äärmiselt oluline on oma keha kuulata. "Eks keha andis minu puhul ka juba varem märku, et kullakene, võta nüüd aeg maha, liiguta ennast rohkem või tee üldiselt tervislikumaid valikud. Ma matsin end mingi hetk töösse ja kõikide olmetoimetuste alla ning panin ennast liiga vähe esikohale. Kui selline mõte juba peast läbi käib, et äkki peaks midagi oma elustiilis muutma, siis see on päris hea mõte, sest ühel hetkel keha ei palu ilusti, vaid saadab mingisugused elukad peale. Tegelikult tuleb enda eest ilusti hoolt kanda," rõhutas ta.