Kaija Ellikul on kokku viis last, kolm tütart sündisid õigel ajal, aga Älis ja Iiris kiirustasid ja sündisid siia ilma kolm kuud varem. "Alice oli 870 grammi ja Iiris oli 940 grammi. Umbes 31 või 32 sentimeetrit pikad. Täpselt nii pikad kui nende jänesenukud," selgitas ema.

"Meil on vanem õde, kelle nimi on Eliise. Ja siis on Eliisest veits noorem õde, ta nimi on Lisandra ja siis meil on väike õde, kelle nimi on Eia," rääkis Iris.

Siia ilma tulid tüdrukud nii palju varem, sest avastati, et Kaijal on neeruvaagnapõletik. "Tegelikult ma seda enne ei teadnud. See tuli välja siis, kui ma haiglasse sattusin. Mul ei olnud ühtegi sümptomit. Selg valutas, nagu ikka raseduse ajal võib juhtuda. Kuna neid oli kaks ka, siis ma mõtlesin, et see on normaalne, kuni siis ühel hommikul tundsin, et midagi on valesti, kuidagi imelik on olla, läksin tualetti ja seal selgus, et ühe lapse lootepõis on välja tulemas," rääkis Kaija.

"See oli päris hirmutav, helistasin kohe abikaasale, et midagi on valesti, tule koju, lähme EMO-sse. Sinna jõudes oli mul rasedust natukene alla 26 nädala. Seal võeti mind ilusti vastu ja öeldi, et kui ma sünnitaksin sel päeval ja Pärnu haiglas, siis neil ei olnud tollel ajal võimalust, et nad oleksid ellu jäänud. Siis mind saadeti Tallinnasse," meenutas ema.

Tallinnas otsustati, et kaksikute sünd tuleb esile kutsuda. "See oli päris hirmutav, sest käidi rääkimas, mis riskid on. Kui nad nüüd sünnivad, siis nad ei pruugi ellu jääda ja et ma oleksin valmis selleks. Siis hakkasime neid 1. septembri hommikul välja meelitama. Kell 14.23 sündis esimene ja 13 minutit hiljem järgmine. Sündisid loomulikul teel, keisrit ei tehtud," rääkis Kaija.

Nii vara sündinud tüdrukutel ei olnud kopsud veel päris küpsed ja sooled olid samuti nõrk koht. "Oli mitu korda soolepõletikku. Ühel kaksikutest oli ka ajus mingi turse veel, mille kohta ei teatud, kas see on midagi halba. Siis neil oli kubemesong, mis ka õnneks välja kasvas. Neil olid ka silmad hästi tundlikud. Igasuguseid hirme on palju, sest ei tea, kas nad hakkavad funktsioneerima nagu normaalsed lapsed. See oli päris hirmutav," sõnas Kaija.

Tänaseks on Älis ja Iris seitsme-aastased ja käivad juba koolis. Koolis on tüdrukud ka pinginaabrid. Tüdrukute lemmiktund on arvutitund. Iris tegutseb kui ka kergejõustikuga. Älisele meeldib aga ujuda.

Tänaseks on ema sõnul kõik mured seljatatud. "Tegelikult kõige rohkem muresid oli Älisiga. Kuigi Irisel oli sündides rohkem vereülekandeid ja soolepõletikku, siis Älisil tulid mured natukene hiljem. Älis ujubki sellepärast, et ta ei saa päris niimoodi joosta nagu teised lapsed. Aga tänaseks ei saa enam aru, et tal see probleem on," rääkis tüdrukute ema.

"Oma kogemusest võin öelda, et tuleb julgeda rääkida. Kui julged ise küsida ja rääkida või abi paluda, siis kõik ikkagi tulevad ja aitavad. Kui ei ole just lähedasi, kes oskavad aidata, siis on olemas grupid, teised emad, kellel on sama kogemus. Mina julgustan hästi palju küsima," soovitas Kaija.

Kõige rohkem õpetas kogetu kaksikute emale kannatlikkust. "Ma muidu olin tegelikult suhtelist kärsitu loomuga. Tahtsin saada kõike väga ruttu. Hetkel ei ole asju, mis mind peale seda väga verest välja lööks," tõdes Kaija.