Hannes Võrno leidis, et "Kreisiraadio" teeb paljude aastate järel naljakaks situatsioonid, mis inimestel päris elus ette tulevad. "Me ei ütle midagi eriti paikapanevat või raputavat eriliselt ägedal moel, aga ma arvan, et see, mis "Kreisiraadio" tagantjärgi vaadates naljakaks teeb on see, et sellised lollakad situatsioonid tulevad tegelikult inimestel elus ette, vaatamata tegelaskujude absoluutselt karikatuursele olemusele," selgitas Võrno.

"Näed, et mingid totud teevad mingisugust asja ja keegi ütleb kellelegi midagi ja siis järgmine kord oled mingisuguses kohas ja mõtled, et vau, see on nüüd déjà-vu, ma olen täpselt selles samas kohas. Peaksin praegu ütlema lause, mida see vend seal "Kreisiraadios" ütles, sest midagi paremat pole praegu universumist võtta," lisas ta.

"Meie kriteerium oli see, et meil endal oleks naljakas. Kui meil endal on naljakas, siis teame, et tuttavatele ja sõpradele on ka naljakas," sõnas Oja.

Kuigi Oja oli kolmest ainuke, kellel on näitlejaharidus, siis teiste juhendaja ta enda sõnul ei olnud. "Ei, ei, ei. Meil kujunes pika peale välja. Hannesel on ju praktiliselt igale alale annet ja see on orgaaniline. See tuleb lihtsalt. Mida sa juhendad siis? Ma ei ole mingi juhendaja. Lõpuks kujunes niimoodi, et saadete või avalike esinemiste puhul oli Tarmo kindel õhtujuht, kes pani meid kokku, sekkus, aitas küsimustega kaasa," selgitas Oja.

"Tarmol oskas meist kõige peenetundelisemalt ja elegantsemalt mängida niisugust vanakooli Vikerraadio stiilis reporterit, kes üritas alati hästi sulni häälega küsida libedalt omamehelikke küsimusi. Ta ei parodeerinud kedagi, aga tõi selle nii mõnusasti koju kätte, et see ajas sellel hetkel, kui ta juba küsimust esitama hakkas, siis me tegelikult juba Peetriga turtsusime," rääkis Võrno.

Võrno usub, et "Kreisiraadio" saaks väga hästi ka tänapäeval eksisteerida. "Sellepärast, et kui täna vaadata, siis Eesti huumor on jõudnud sisuliselt Tiktoki. Kui sinna pilk heita, siis see on niisugune EMO ooteruum öösel, kus on juua täis ja lõhki pekstud nägudega inimesed, kes seal röögivad, räuskavad ja üksteist sinna-tänna saadavad. See ei ole enam naljakas, aga kui seda vaadatakse, siis näed, et inimesed on valmis juba kõike vastu võtma," leidis Võrno.

Oja selles nii kindel ei ole. "Ei tea, jah. Kõik muutub ajas, see on ju selge. Ega see ei ole mingisugune eriline avastus, aga nii lihtsalt on. Kõik muutub ajas, ka huumor muutub," tõdes Oja ja tõi näitena sketši, kus Võrno pruuniks võõbatud näoga rätsepat mängib, mida täna enam mängida ei saaks. "Ma küll ei mäleta, et meil mingisugune rassistlik alatoon oleks olnud. See oli lihtsalt nii jabur," tõdes Oja.

"Ma arvan, et tegelikult hakkasid tollel hetkel esimesed pääsukesed juba vaikselt räästa ümber tiirlema, et äkki ikkagi ei tohiks või midagi seesugust, aga see tundus nii absurdne. Mis mõttes?! Me oleme kasvanud generatsioonide viisi ja kõik on olnud okei. Nüüd järsku tuleb kuskilt mingisugune eurotegelane välja, kes ütleb, et oot, need sõnad võtame nüüd maha," arvas Võrno.

"Ilmselt tol hetkel mingisugune asi kuskil sumises ja meile tundus, et see on jabur. Paneme gaasi põhja ja näitame, et kuule, saab igat moodi teha. Tegelikult seal oli küll sellineväikene nüanss. Ma ütleks, et kui täna teeks sama asja, keeraks veel rohkem peale, siis äkki ühiskond saaks vabamalt hingama hakata," leidis Võrno, lisades, et nali võib olla ainuke asi, mis tema hinnangul puuduvad tõekriteeriumid välja võiks tuua ja "ahelad" ning "suukorvi" eemaldada. "Sest tegelikult on ju tõde, et selles ei ole midagi rassistlikku. Ei ole ju? Reaalselt ei ole ju?" oli Võrno veendunud.

Oja tõdes, et praegune aeg on kohati täiesti arusaamatu. "Mingil määral ajab ta vihale. Aga teisest küljest näiteks viimane näide, mis on meie meediast ka läbi käinud, kus Soomes keelas koolidirektor ära barokkmuusika esitamise. Oli koolinoorte orkester, kes käivad siia-sinna, tutvustavad barokkmuusikat, aga kuna taheti ette kanda ka Händeli missat, siis keelati ära, sest see propageerib usku," imestas Oja.

"Siis see ei aja vihale, vaid ma ei saa aru. Mul jääb suu lahti. Kuidas see võimalik on?" lisas ta.

"Need on püüdlikud nolgid, kes üritavad teha karjääri ja jõuavad ametiredelil positsioonidele, kus nad võivad lihtsalt oma suvast midagi teha. Üks sepp paneb tänavale 20 liiklusmärki kümne meetri peale ritta, abilinnapea. See ei ole ju terve mõistusega seletatav. Miks "Kreisiraadiot" veel vaja on? Miks meie veel midagi tegema peame," küsis Võrno. "Miljonid lähevad, aga pane tagasi."

"See on tüüpiline "Kreisiraadio" asi. Ärme pane ühe, paneme mitu!" nõustus Oja.

Võrno sõnul on inimestel pärast 30 aastat endiselt arusaam justkui "Kreisiraadio" mehed muud teha ei oskakski. "Umbes nii, kui mingi bussijuht otsustab hakata näiteks kringlit küpsetama. Siis öeldakse, et oot-oot, sa oled ju bussijuht, sina küll kringlit teha ei oska. Ma olen ise seda väga palju kogenud, et need on ju need "Kreisiraadio" vennad. Ükskõik mida sa oma elus ka ette ei võtaks, jääb see ikkagi jäämäe tipuks," leidis Võrno.

Oja leidis see-eest, et "Kreisiraadio" on piisavalt kauges minevikus. "Enda koha pealt ma mõtlen, et olen nii erinevaid asju teinud ja "Kreisiraadio" on minu jaoks juba kauge ikkagi ka ajaliselt. Terve generatsioon on peale kasvanud, kes ei tea seda, nii et ma nagu seda väga üle ka ei hinda," sõnas Oja.

"Kreisiraadiot" uuesti ellu äratada Oja sõnul mõtet ei ole. "Ma ei ole selliste ülessoojendamiste fänn. See on omas ajas kinni. Nii ei saa, et kuule, teeme uuesti selle," nentis Oja.

"Ma arvan, et kui Tarmo lahkus, siis lahkus ka see n-ö "Kreisiraadio" pakett, sest on kolme mehe bränd. Kui täna ongi mingisugune koht, mis on tühi, ja kui sinna kohta peaks ära mahtuma mingisugune ideestus või režiistsenaarium või isegi väikesed rollitäitmised, siis see võib ju nii olla, aga ei maksaks sellele üles ehitada ootust, et see on "Kreisiraadio" comeback. Võime teha midagi, kus osalevad Peeter Oja ja Hannes Võrno, aga see ei ole "Kreisiraadio"," toonitas Võrno.