20. novembril möödub kaks aastat Riho Sibula surmast. Koržetsi sõnul sündis otsus raamat teha peaaegu kohe pärast Sibula lahkumist. "Alustas selle tööga Harri Rinne, kelle poole alguses pöörduti. Riho väga hea sõber, Hiiumaal elav soomlane, kes räägib hästi eesti keelt. Rokimees läbi ja lõhki, kes on kirjutanud üle 600 teksti Soome parimatele rokkbändidele. Harri Rinne võttis selle töö ette ja intervjueeris üle 70 Riho sõbra ja koostas neist esialgse raamatu," selgitas Koržets.

"Kuna need mälestused olid natukene kaootilised, siis tekkis nagu mõte, et kui selline raamat kord juba tegemisel on, siis võiks see ka elulooline olla ja veelgi põhjalikum. Ja siis usaldati see töö mulle ja mina tegin teise aasta seda raamatut," selgitas Koržets.

Televaatajate viimane kohtumine Riho Sibulaga oli 23. septembril, kui Viimsi Artiumis anti Sibulale üle väärikuse auhind ja Sibul seal ka üles astus. Sõber Hardi Volmer oli sel üritusel ka saalis. "See oli kõik väga harras ja ilus ja natukene hirmutav, sest oli väga hädine. Eks see haigus käibki hoogude kaupa," tõdes Volmer.

Sibula sõbrad selgitasid, et muusikul oli olnud kopsuprobleemid. "Tal opereeriti kasvajat ja paraku mitte üks kord, vaid mitu korda. Hiljem tal oli unearteriga väga eluohtlik seisnud ja sinna lisandus muid asju," selgitas Koržets. Volmer lisas, et Sibul pidi ühes aastas läbi tegema viis operatsiooni.

"Seal kontserdil toimunust on üsna koomilise mälestuse rääkinud Sven Grünberg. Nad pidid kahekesi lavale "Kuulast" mängima minema. Enne seda olid omavahel rääkinud, et sul on olnud nii palju üldnarkoosi ja see mõjub mälule. Riho siis oli tunnistanud, et ta unustab vahel rohud võtmata ja puha. Siis Sven oli öelnud, et küll on hea, et tänapäeval ei ole enam selliseid triikraudu, mida saab sisse unustada ja tulekahju põhjustada. Siis oli Riho kangestunud ja öelnud, et mul ongi vist triikraud sees ja mitu päeva juba. Ja siis kõlas kutse "Ja nüüd tulevad lavale Sven Grünberg ja Riho Sibul..."," muigas Koržets.

Sõbrad tõdevad, et oma roll oli ka Sibula elustiilil, mis hõlmas ka alkoholi ja sigarette. "Tal oli ka aastaid, kus ta väga talitses ennast, hoidis joomist kontrolli all ja võib-olla jõi ainult paar korda aastas," selgitas Koržets. Volmer lisas, et halvematel hetkedel asi nii käest ära ei läinud, et tal midagi sellepärast tegemata oleks jäänud.

Koržetsit külastades, mida Sibul tegi üpris regulaarselt, olid meeste koosviibimised karsked. Volmer meenutas, et kui tema Sibulal külas käis, siis Sibul ise hoidus alkoholist. "Aga paraku oli temas olemas see sündroom, et kui hammas verele läks, ja seda juhtus, siis ta hästi pidama ei saanud ja siis võis see asi lükkuda mitmesse päeva," tõdes Koržets.

Elu lõpus saatsid Sibulat ka rahaprobleemid ja Viimsi Artiumis saadud honorariga saigi Sibul enda Hiiumaa elamise katuse korda teha. "Kurb, et kõik asjad tulevad kuidagi viivisega või liiga hilja. Tal oli seda raha hädasti vaja. Eks sõbrad tulid ka appi, et ta saaks majale katuse," sõnas Volmer. "Aga see juhtus kõik vahetult enne tema lahkumist juba," tõdes Koržets. "Eks Eestis muusikuks sündida ole üsna troostitu asi. Tal oli paremaid aegu, kus ta oli nõutum, mängimisi oli palju, honorarid olid suuremad," lisas ta.

"Ega tema sealt kõrvalt ei teinud nagu mina, kes ma prostitueerin iga suunas. Kui oled seda tüüpi muusik ja sul on bänd ja teed sooloesinemisi ja sealt kõrvalt eriti pane, siis ongi raske," selgitas Volmer.

"Seejuures oli ta kogu elu väga lahke käega. Ka siis, kui tal raha ei olnud. Ta ei tulnud peaaegu kunagi mulle külla ilma, et tal oleks midagi käe otsas olnud. Mul reeglina ei olnud südant öelda, aga mõnikord ütlesin, et mis sa tood. Tema väärikus oli selline, mida ta pidi hoidma," rääkis Koržets. Volmer lisas, et Sibulat eristas teistest inimestest paljuski just see, kui kullakallis oli Sibulale tema eneseväärikus.

"See oli tema eetika. Tal oli üsna kõrge selline eetiline nivoo. Hea ja halva tundmine," leidis Koržets. "Ta oli klassikaline raamatuinimene tegelikult. Küll tema võis lugeda ja selles mõttes ta võib-olla natukene ka põdes, et tal ei olnud kõrgharidust tõendavat diplomit, aga samas tema haritus oli märkimisväärne," lisas Volmer.

"Tal ei olnud ka korralikku muusikalist haridust. Ta oli täielik iseõppija. Ta ei olnud ka hea noodi lugeja. Me räägime siin tippmuusikust, sellisest, kes on kõiki mõjutanud. Aga nii see ongi, see toimus kõik kuidagi teistmoodi," selgitas Koržets.

Sibul kirjutas salaja ka luulet. "Ma ei tea kedagi teist, kes oleks nii palju luulet lugenud kui Sibul. Aga ta tellis oma laulutekstid alati kelleltki teiselt ja kui ma küsisin, et püha issaristi-jessumaria, miks sa ise ei kirjuta? Hakkas jälle turtsuma, et kui sa ikka Üdi tasemel ei kirjuta, siis pole mõtet kirjutada. Samal ajal tellib mult või ma ei tea kellelt," rääkis Volmer.

Ka Koržetsile, kellelt Sibul samuti laulusõnu tellis, muusik oma luuletusi ei näidanud. "Sellega oli see, et ta taotles absoluuti ja taipas, et tema luuletusest seda eriti ei ole. Selles raamatus on ka mõned Riho kirjutatud luuletused sees, mis ma leidsin. Ta oleks ilmselt väga vihane mu peale. /.../ Ta turtsuks tükk aega, hiljem lepiks ära ja oleks väga rahul," arvas Koržets.

Volmeri sõnul oli Sibul sõber, kellega võis tundida viisi vaikida. "Omamoodi fenomenaalne," tõdes Volmer. Koržetsi sõnul oli Sibul vastuoksuslik isiksus. "Vaieldamatult. Ei olnud ta terviklik ega harmooniline," sõnas Koržets ja Volmer lisas, et selle tõttu Sibul huvitav inimene oligi.

"Aga ta oli igal juhul karismaatiline isiksus. Ta mõjus inimestele ilma, et ta oleks nimelt tahtnud olla mõjuvõimas või silmapaistev. Mingil vaiksel, tihti peaaegu sõnatul moel jättis ta inimestele mälestuse, jälje," meenutas Koržets lahkunud sõpra.