1944. aastal kolmeaastaselt Eestist lahkunud Ellen Leivatil ei ole nn suure põgenemise teekonnast isiklikke mälestusi. Ka oma vanemate suust ei kuulnud ta selle kohta palju, sest need mälestused olid jagamiseks liiga valusad. Elleni mõlemad vanemad hukkusid 1969. aastal autoõnnetuses, nii pidi Ellen oma Eestist lahkumise lugu taastama paadikaaslase abiga.

"Haapsalu lähedal saime ühe kohaliku kaluri käest väikese kalapaadi. Lahkusime 28. septembril Puise rannast. Muidugi ei läinud sõiduga kõik libedasti. Paat oli väga väike ja meri oli väga tormine. Poole paadi peale oli tõmmatud present, mille alla naised ja lapsed pugesid kaitseks tormise sügismere ja ilma eest. Viiendal päeval jäi meri vaikseks, bensiin lõppes otsa ja hakati aerutama. Ka söök ja jook lõppesid otsa. Prooviti merevett suhkruga segada, aga see oli siiski joomiseks kõlbmatu. Lõpuks märgati silmapiiril ühte laeva. Kui selgus, et tegemist oli Rootsi sõjalaevaga, pandi voodilina põlema, et märku anda, et vajame abi. Söögi ja joogi puuduse tõttu olime kõik nõrkenud ja madrused pidid meid laevale aitama," jutustas Ellen, kelle päris esimesed teadlikud mälestused pärinevad Rootsist ja on seotud väiksema õe eest hoolitsemisega.

"Eks sageli oli nii, et mõlemad vanemad pidid välja minema ja Anu oli alles täitsa titakene ja meil tuli siis tema eest hoolitseda. Ükskord oli vaja tal peput puhastada. Tuba, kus me elasime, oli ühes koridori otsas ja WC oli teises koridori otsas. Ja me vennaga võtsime siis sellest kempsupaberi otsast kinni ja vedasime selle terve tee mööda põrandat meie tuppa," rääkis Ellen.

Kui õde Anu oli pisut vanem, paariaastane, leidis aset üks õnneliku lõpuga õnnetu vahejuhtum. "Meil tuli mõte, et mängime telkimist - tõime teki ja panime selle laua peale ja ise pugesime alla. Seal laua all oli siis täitsa pime. Nii pime, et oli vaja valgust ja me süütasime ühe küünla. Ja mis juhtus siis? Ei olnud suur tulekahju, aga kuidagimoodi Anu põletas oma otsaesise ja juukseid ka. Ja ta terve elu kurtis, et ta otsaesine on nii kõrge ja et see on meie süü," meenutas ta.

Rootsist Kanadasse liikus Elleni pere 1951. aastal. Kuna mitmed eestlased olid Kanadas juba kanda kinnitanud, siis leiti elukoht nende abiga. Elati pööningul, ühes toas, viiekesi. Lapsed läksid kohe ka kooli. "Muidugi ei osanud me ühtegi sõna inglise keelt. Ja mis veel hullem, me ei olnud harjunud niisuguse liiklusega. Ükskord, kui ma käisin emaga poes ja me hakkasime üle tänava minema, ma ei näinud, et auto tuleb ja jäingi alla – sain vigastada. Nii et see on mu üks esimesi mälestusi Kanadast," jututas Ellen.

Elleni eestluse säilitamise teel mängis olulist rolli tema abikaasa Laas Leivat. Tulihingeline eestluse eestvedaja Laas pidas pikka aega Eesti Vabariigi aupeakonsuli ametit Torontos ning lahkus selle aasta jaanuaris. Elleni ja Laasi eluteed kulgesid paralleelselt teineteise lähedal nii Rootsis kui Kanadas, aga tõelise tutvuseni läks aega keskkooli lõpuni. Kui Ellen sai 21, läksid asjad tõsisemaks.

"Laasi ja minu vanemad, korraldasid sünnipäevapeo mulle ja see sünnipäevapidu muutus siis kihluspeoks. Ma ei teagi enam, kas see oli nende idee või meie idee, ma ei tea, mis oli see põhjus, miks pidi nii kiirustama, et pidi 21-aastaselt kihluma. Ju vist siis meie vanemad arvasid, oi, mõlemad said eesti kaaslase, et teeme kiiresti ära."

Aastaid vedas Ellen eest ka heategevuslike hiigelbasaaride korraldamist Torontos, mille tulu läks nii Eesti kui Kanada-Eesti organisatsioonide toetuseks. Summa, mis aastate jooksul heategevusse suunati ulatub üle miljoni Kanada dollari. "Need olid tõesti väga edukad üritused ja kestsid 30 aastat. Meil endal oli selline tunne, et kõik töötasid ühes suunas ja Eesti heaks," ütles Ellen.

Elleni tütar Maaja Uukkivi sündis Torontos 1974. aastal ning töötab värbajana ühe Kanada kindlustuskompanii juures. Maaja lapsepõlv oli tänu vanematele väga eestimeelne ning vaatamata sellele, et Maajal pole olnud võimalik liiga tihti Eestit külastada, on ta Torontos eesti huvitegevusi tugevalt toetanud ning eestlus on tema identiteedis tähtsal kohal.

"Ma pean ennast Kanada eestlaseks. Ma olen siin eluaeg elanud, aga identiteedi poolest on eestlus Kanadast ees ja see on tänu minu vanematele. Meil ei olnud kodus valikut. Rääkisime alati eesti keeles omavahel. Tänapäeval, tihtipeale inimesed vaatavad mu nime ja küsivad, et mis maalt te olete või mis nimi see selline on? Kui vastan, et Eesti nimi, siis tuleb ruttu reaktsioon – oo, ma tunnen ühte eestlast. See on väga tavaline vastus - igaüks tunneb ühte eestlast," muheles Maarja.

Maarja enda lapsed kasvasid samuti eestikeelses kodus kuni kooliminekuni. Edasi hakkas inglise keel aina rohkem kasutusse tulema. "Mida vanemaks laps saab, seda rohkem inglise keelt vahele tuleb. Raske on eesti keeles rääkida tööpäevast, koolist, argipäeva muredest, sest need kõik toimuvad inglise keeles. Väga raske on väikesel inimesel seda jagada teises keeles. Meil lihtsalt ei ole ka seda vajalikku sõnavara. Ma arvan, et mul on tugev eesti keel, ma võin Eestisse minna ja suhelda inimestega. Aga kui pista mind kuskile kontorisse tööle, mul ei oleks aimugi, mis sõnavara seal kasutatakse. Mul on ainult nõndanimetatud köögikeel," tõdes Maarja ja lisas, et ka näiteks eesti keeles raamatute lugemine on talle väga raske.

Maaja juhatab Torontos hetkel gaidide rühma Hellakesed, kuhu kuulub umbes 30 last. Rühma tegevused toimuvad nii eesti kui inglise keeles, aga inglise keel on ülekaalus, umbes 80 protsendil juhtudest. "Lapsi, kes hästi eesti keelt valdavad, on vähe, aga nad ikka peavad ennast eestlasteks – eesti keelt räägib näiteks üks vanem ainult. Mõnel on ainult üks vanavanem, kes valdab ja laps ei ole õppinud, aga tahab ikka meie tegevuse juures olla. Nii et meil on väga palju kordamist – ütlen enne eesti keeles ja siis inglise keeles. Lapsed osalevad meie tegevustes hea meelega, see on ühtekuuluvustunne, kenad inimesed ja laagri armastus, mis neid kokku toob," arvas Maaja.

Maaja tütar Eila Uukkivi on sündinud 2008 aastal Torontos. 16-aastane neiu on nagu ta emagi seotud gaidide tegevusega. Eesti keelt peab ta enda väikeseks saladuseks ja naudib sellega kaasnevat tähelepanu. "Ma mäletan, et kui ma olin päris väike ja me rääkisime metroos eesti keeles, siis inimesed tulid ja küsisid, et kas räägite prantsuse keeles. Siis ma sain aru, et keegi ei tea seda keelt ja see on minu salakeel," rääkis Eila, kellel on olemas ka enda rahvariiete komplekt. "See oli mu vanavanaema seelik, need on Pühalepa rahvariided ja ma kannan neid mõnikord Eesti koolis ja suvelaagrites. Suvel on sellega väga palav ja ma ainult higistan. Aga ma ikka arvan, et nad on väga ilusad ja mulle meeldib neid kanda," lisas ta.

Nagu ema Maajalgi on ka Eila enesemääratluses eestlusel tugev roll. "Ma tunnen ennast nagu Kanada eestlane – ma olen terve elu Kanadas elanud, ma pole kunagi Eestis käinud, aga terve mu elu on mu vanemad ja vanavanemad rääkinud, et sina oled eestlane, ära unusta seda!"