Elmo Nüganen on läbi ja lõhki Ida-Virumaa poiss. Tema isa Aleksander oli elupõline elektroenergeetik, ema Jenny töötas raamatupidajana. Kuni 11. eluaastani kasvas Elmo peres üksi, mis tähendas, et ta oli harjunud omaette mängima. Elava fantaasiaga poisi jaoks polnud probleem ise etendada mängu jaoks kõiki vajalikke rolle. Siis aga sai ta pisikese õe Anne-Ly, kellele nime valis just Elmo ja keda ta vahetevahel hoidis ning ringi kärutas.

Elmo elu Jõhvis polnud niisama meelakkumine. Eesti ja vene kuttide vahel olid pidevalt pinged õhus, mis kulmineerusid kaklustega. Ühel hetkel otsustasid Nüganenid Tallinnasse kolida. Elu Tallinnas sai aga otsa, kui noormees saadeti Valgevenesse sõjaväkke. Just seal sai Elmo Nüganeni lavakarjäär alguse. 

"Mul õnnestus ennast laulu- ja tantsuorkestrisse Tatshanka sättida ja saada mitte lihtsalt kooriliikmeks, vaid ma sain konferansjeeks," rääkis Nüganen.

Kui Nüganen sai lavakunstikateedrisse sisse, järgnes sellele aastakümnete pikkune edu. Ta on näitleja ja lavastajana loonud sadu rolle ning teatritükke, olnud 28 aastat Tallinna Linnateatri peanäitejuht, võitnud kõikvõimalikke auhindu ja koolitanud mitme generatsiooni jagu Eesti juhtivaid lavajõude. Lisaks teatrile on Nüganen filmirežissöör.

Kuigi Elmo arvab, et on üht-teist pärinud mõlemalt vanemalt, siis enda keevalisuse paneb ta isa ingerisoome juurte arvele. Elmo isa Aleksander sündis 1936. aastal Peterburi lähistel Montila külas Anna ja Matti Nüganeni perre. Vanavanemate abielu näeb Elmo justkui Shakespeare'i Romeo ja Julia perekondade lugu. Vanaema Anna oli jõukamast valgesoomlaste perekonnast, vanaisa Matti võrsus aga punasoomlastest ehk töölisklassist.  

Teise maailmasõja puhkedes kupatati vanaisa Matti Nüganen punaste poolele rindele, kuhu täpselt ei tea perest keegi. Lapsed ja vanaema Anna jäid esialgu kodukohta. Kui sakslased vallutasid ingerisoome alad ja algas Leningradi blokaad, saabus tavainimeste jaoks põrgu. Külasid tabas pommirahe ja rahvast kimbutas tõsine nälg. Ühel hetkel otsustatakse ingerisoomlased, sealhulgas Elmo vanaema lastega, Eestisse evakueerida. Kõigepealt viidi pere Kloogale laagrisse. 

Elmo isa Aleksander ei rääkinud kunagi enda lastele valusatest sõjaaja mälestustest. Alles tagantjärele pärast isa surma on Elmo ja Anne-Ly teistelt sugulastelt kuulnud, mis olud laagris valitsesid. Ühel hetkel saadetakse pere Eestist edasi Soome, mis esialgu tundub pääsemisena, kuniks Nõukogude Liit nõudis neid inimesi tagasi ja Soome andiski tagasi.

"Ma kuulsin seda, et neil oli võimalus sealt edasi minna, et nad äkki oleks saanud minema, aga vanaema ikkagi otsustas, et kusagil on ju tema mees, Matti on kusagil, et ta tuleb üles leida," sõnas Elmo.

Vanaema Anna, kel sõja käigus surevad kaks nooremat last, otsib kõigepealt Mattit kodukohas. Mitu korda üle käinud Leningradi rinne on ingerisoome külad teinud aga maatasa. Siis otsib ta abikaasat erinevatest ingerisoome kogukondadest Eestis, kuid mehest pole ei kippu ega kõppu. Lõpuks jääb vanaema koos kahe vanema lapse, sealhulgas Elmo isa Aleksandriga, elama Kohtla-Järvele. Vanaisa Matti, kes vahepeal jõuab ära käia Berliini all, otsib mõni aeg hiljem täpselt samamoodi enda perekonda. Kõigepealt kodukohas, siis mitmes paigas Eestis kuni lõpuks jõuab Kohtla-Järvele. 

"Lapsed mängisid liivakastis ja ta läks sinna nende juurde ja küsis, kas teil siin ingerisoomlaseid ka on. Lapsed ütlesid, et nad ei tea, vist ei ole. Siis küsis vanaisa, kas Nüganeni-nimelist teate ja üks tüdruk ütles, et jah, ema on kodus. Vanaisa ütles, et näita mulle, kus ta on, tüdruk võttis tema käest kinni ja nad läksid koos ema juurde. Jõuavad mingisuguse maja juurde, vanaema oli teisel korrusel, ja siis tüdruk hõikab: "Ema, ema, üks onu otsib sind!" Vanaema tuleb trepi otsa, vanaisa on all ja siis vaatavad üksteisele otsa. Ülejäänud on juba kujutlusvõime," kirjeldas Elmo vanavanemate taaskohtumist.

Aga ka Elmo ema Jenny elu polnud lihtsate killast. Jenny ja tema vanem õde Viivi kasvasid üles sugulaste juures ning terve lapsepõlve solgutati neid ühest kasuperest teise, sest Jenny ema suri tema sünnitamise tagajärjel.

"Vanaisa armastas oma naist väga. Ja selle tragöödia tagajärjel läks tal midagi psüühiliselt natuke paigast ära. Ta ei elanud enam normaalset elu ja need kaks last, kaks tüdrukut, need ei olnud mitte isa hoida, vaid isa elas täitsa oma elu, külahull," rääkis Elmo.

Kui seni teadis Elmo, et tema isa perekonda hoiti sõja ajal laagris Kloogal, siis dokumentidest selgub, et tegelik koht oli Paldiski. Kokku käis läbi Klooga põgenikelaagrist, mille alla kuulusid ka Paldiski ja Põllküla üksused, 63 000 ingerisoomlast. Eluolu oli tõeliselt karm ja mälestustes kirjeldatakse olukordi, kus inimestel tuli ööd ja päevad olla lageda taeva all, sest barakkides polnud lihtsalt ruumi. Ametlikel andmetel suri 1000 inimest, kuid võib arvata, et tegelikkuses on numbrid kõvasti suuremad.

Uued sugulased on endised õpilased

Nüganeni perelukku kaevus ajaloolane Fred Puss. Muu hulgas tegi Puss kindlaks, et suure tõenäosusega ei ole Elmo Nüganen sugulane kuulsa Soome suusahüppaja Matti Nykaneniga. Küll aga on tema uued sugulased näitlejatest kaksikvennad Märt ja Priit Pius, kelle õppejõud Nüganen lavakunstikoolis oli.

Elmo Nüganeni Märt ja Priit Piusi ühised esivanemad on Tahna Kersna ja Ano, kes elasid 18. sajandil Võrumaal mõne kilomeetri kaugusel Setumaa piirist. Piusid on Nüganeni kuuenda põlve nõo lapsed.

"Mina võtsin nad vastu, kui ma poleks neist ära tundnud et mu sugulased, ma poleks võtnudki," naljatles Nüganen. "Üldiselt oli neid sisseastumiskatsetel keeruline mitte märgata. Mitte sellepärast, et tegemist on kaksikutega, vaid nad jäid meelde," meenutas ta.

Vennad on mänginud paljudes Nüganeni lavastustes ning filmis "1944". Ja just Nüganen oli see, kes võitles välja mõlemale Piusile Panso preemia. 

"Ma püüdsin veenda, et vaatamata sellele, et statuut väidab, et tuleb anda ühele, siis kuidas te kujuta ette, et saab üks ja teine ei saa, kui nad moodustavad ühe," meenutas ta.