Snežana Härma on ka üks emadest, kelle tütre aastaid kestnud söömishäired näitusele on jõudnud. "Hetkel on mu tütar tervenemisel. On läbinud oma teekonda, on teraapias juba pikki aastaid. Aga see on tema lugu ja kui ta tahab seda kunagi avaldada, siis tal on see võimalus," ütles Härma.

"Aga see näitus ongi pigem suunatud ema tunnetele. Mida elavad läbi emad ja lähedased, kui nende laps haigestub söömishäiresse ja mina olen see ema, kes on kogu seda etappi läbinud," lisas ta.

Härma sai aru, et midagi on valesti, kui tütar oli 12-aastane ja nad olid puhkusreisil. "Seda ma kuulen kabinetis hästi tihti, kuidas vanemad räägivad, et märkavad seda jõululaua taga või koolivaheajal. Teame ka enda liidus, et on sellised kriitilised ajad," selgitas Härma.

"Söömishäire ei ole alati see, et kas sa oled kõhn või paks. See ongi see tunne ja hirm toidu vastu. Hirm on ka see, mida vanematena enamasti märkame. Laps ei julge teatud toite süüa, on hästi valiv," rääkis Härma ja lisas, et teekond nende tunneteni on kõikidel väga erinev.

Härma tõdes, et alguses oli ta lähenemine tundmatule murele väga vale. Ta tõstis häält, ähvardas. "Praegu on mul tütre ees väga piinlik, et ma nii tegin. Praegu teeksin kõik absoluutselt teisiti. Sellepärast vanematega kabinetis tihti arutame ka, et millised võiksid olla need laused, milline võiks teekond olla. See on igal vanemal hästi erinev, aga see näitus näitabki seda, et valgus on tunneli lõpus olemas," tõdes Härma.

Härma pöördus puhkusereisil ohumärke nähes kohe psühholoogi poole. "Kui asi juba süvenenud oli ja hiljem haiglaravini jõudnud, siis arvasin, et juhtub see ime, et laps ehmatab ära ja seda enam kunagi ei juhtu. Aga tegelikult oligi peale esimest haiglaravi hakanud minu teekond emana, kus ma tundsin, et sellistele emadele ei ole abi ega tugigruppe," rääkis Härma.

"Siis ma hakkasin ise neid võimalusi otsima, sest tegelikult lapsega tegeleb otseselt psühhiaater või psühholoog, aga vanemad alati nagu kõrvale jäetud, aga nemad ongi 24 tundi päevas lapsega," lisas ta.

Härma tütar hospitaliseeriti kokku viiel korral. Nende hulgas tuli ette ka juhtumeid, kus haiglasse minemine ei olnud niisama lihtne asjade kokku pakkimine ja teele asumine, vaid viidi läbi tahtest olenematu ravi. "Selliseid patsiente on päris palju. Seda selgitame tihti ka psühhiaatri vastuvõtul ja psühhiaatrid omakorda räägivad, et nendes olukordades on hästi oluline, et vanem ei oleks sõbra rollis, vaid vanema rollis ja peab aru saama, et teatud haigused viivad surmani ja see otsus tuleb ära teha," nentis Härma ja lisas, et see muutis teravaks ka ema ja tütre suhted.

"Hoidsin endal silme ees mõtet, et ma armastan teda ja ta on mu tütar, ja teadsin, et pean sellega toime tulema ja et sel hetkel räägib minuga pigem haigus, mitte mu tütar," lisas Härma.

Härma usub, et isegi peale pikki aastaid kestnud söömishäireid on võimalik murele lõplik punkt panna. "Laps pingutab ise ja pingutan ka mina. Ja praegu ma võin öelda, et ma usaldan teda," rõõmustas Härma.