"Kõige lähedasemad inimesed on mulle ema, isa, vend ja vanaema. See on olnud minu väga tugev tuumik. Kõige rohkem mälestusi on seotud ema ja vanaemaga, kellega alati juhtus midagi, palju sai nalja. Meie kodu oli alati väga rahvarohke, kogu aeg toimus midagi," ütles muusik ja luuletaja Kaisa Kuslapuu.

"Kaisa vend Mihkel elab ka Tartus ja tegeleb IT-ga, aga ta on absoluutselt vastandtüüp Kaisale, ta on kinnisem ja ei ole nii suur suhtleja. Vend on kolm aastat vanem, mõlemad sündisid jaanuarikuus," meenutas ema Kaja Kuslapuu. "Ega ma ei ole pidanud oma lastega palju vaeva nägema, sest koolis õppisid nad mõlemad hästi, olid ka kõvad raamatulugejad ja said lugemise varakult selgeks. Kaisa luges juba nelja-aastaselt."

"Sa õnnetu-õnnetu näriline!"

Kaja meenutas lapsepõlvest üht toredat lugu, kui vanem vend pidi hilisõhtul töövihikusse veel J-tähti kirjutama. "Vennal oli juba pidžaama seljas ja ta mõtles, et peseb enne veel hambad ära. Aga Kaisa tahtis ka väga kirjutada ja kirjutas sel ajal, kui vend hambaid pesi, venna töövihikusse ruttu kõik J-tähed ära ja näris otsast ka natuke venna harilikku pliiatsit."

"Kui Mihkel siis tuli ja vaatas neid jubedaid J-tähti, mida õde oli teinud ja hambajälgedega pliiatsit, läks ta väga närvi ja sajatas õde "Sa õnnetu-õnnetu näriline!" Sellest tuli ikka väga suur pahandus," muheles Kaja.

Kaisa lasteaias ei käinud, vaid oli koos vanaemaga kodus.

Kaja läks meditsiinikooli õppima. "Tänu oma vanaemale, kellel oli väga kehv tervis. Kui mu isa suri, pidin koju tagasi tulema, sest ema vajas veel hooldust. Mulle väga meeldis haiglas töötada, aga seal olid väga madalad palgad. Siis läksin hoopis veterinaariat õppima, lõpetasin kooli ja sain Võru sovhoosi tööle. Sain korteri, autojuhiload ja palk oli ka hea."

Kaisa sõnul meeldis talle väga palju üksinda olla ja raamatuid lugeda. "Meil oli kodus väga palju raamatuid. Kodunt kooli üleminek oli väga raske," meenutas Kaisa, kes läks kohe 2. klassi.

Sisemine küünilisus arenes välja juba lapseeas

"Kaisa käis juba enne kooliminekut muusikakoolis. Aga mul ei olnud tol ajal võimalik teda pärast koolitunde linna muusikakooli vedada," meenutas Kaja, kes tahtis last oma töökoha lähedale kooli panna, aga mitteelukohajärgsesse kooli saada oli väga raske ning selleks pidi katsed tegema.

"Need katsed olid kõige imelikumad asjad, mida ma oma elus olin kogenud. Mul oli lapsena üldse selline tunne, et kas täiskasvanud tõesti mõtlevad, et ma olen hull ainult selle pärast, et ma olen laps. Minu sisemine küünilisus oli selleks ajaks juba välja arenenud," tõi Kaisa välja.

"Kolm õpetajat uurisid mu käest, et mis on nende kolme sarnasused ja erinevused. Ütlesin siis, et no teil kõigil on teksad jalas ja juuksed erinevat värvi ning õpetajad olid selle vastusega nii rahul, et ma mõtlesin, et huvitav, mis seal koolis küll tehakse. Ma üldse ei usaldanud seda kampa, kes mind seal vastu võttis," muheles Kaisa.

Esimesest koolipäevast algas koolikius

Esimestest koolipäevadest meenutab Kaisa, et tema oli klassis ainus, kes tohtis kirjutada pooleldi trükitähtedega, kõik teised pidid kirjutama ainult kirjatähtedega ja sellest tekkisid esimesed hõõrumised. "Algas klassikaline narrimine, et sa pole 1. klassis käinud, mine tagasi 1. klassi. Praktiliselt esimesest koolipäevast alates. See oli šokk. Tuled oma toredast kodust ja ma ei olnud ka nii suures lasterühmas varem olnud," meenutas Kaisa.

Muusikakoolis leidis Kaisa endale turvakoha ja sõbra ning seal oli ka julgem ennast väljendada. "Grupp oli ka väiksem ja muusika väga meeldis mulle."

Koolis käia ei meeldinud, aga õppida meeldis

Klaverit õppima sattus Kaisa nii, et ema lihtsalt ütles, et äkki lähed muusikakooli klaverit õppima. "Ma mõtlesin, et ema teab ju kõike ja seda ka, mis mulle hea on ja ju siis saab minust muusik," ütles Kaisa.

Kaja meenutas, et kunagi oli Võrus minikool, kus viie- ja kuueaastastele õpetati inglise keelt ja häid kombeid. "Kaisa käis seal ja kui see aeg otsa sai, siis ta läks muusikakooli ettevalmistusklassi. Kui see läbi sai, siis tuli spetsialiseerumine ja Kaisa ise pakkus, et tema tahab mängida klaverit."

"Mulle üldse ei meeldinud koolis käia, aga õppida mulle meeldis. Ma teadsin, et ma pean lihtsalt kooliasjad ära tegema ja olin keskendunud sellele, et üks hetk saab see jama läbi."

Meeldis ennast vaeslapseks fantaseerida

Kaisa sõnul oli ta tundliku loomuga ja kartis lapsena täiskasvanute reaktsioone. "Olin vaikne ja teadsin, et ema on boss ja nii lihtsalt on. Ma ei tahtnud, et minust kellelegi tüli oleks. Püüdsin ennast sättida täiskasvanute perre," meenutas Kaisa, kelle sõnul oli tal väga veider fantaasia ja viis, kuidas enda pingeid välja elada.

"Vaatasin vanaemaga väga palju seebikaid. Põhiline liin seebikates oli, et vaeslaps elas väga rikaste inimeste juures ja pidi seal luuaga tube pühkima ja mul oli palju selliseid mänge, kus ma läksin hoovi peale, pühkisin luuaga ja mõtlesin, et ma olen vaeslaps ja ma ei tea, kes mu pärisvanemad on. Sain nii oma üksindust siis kuidagi loominguliselt väljendada," meenutas Kaisa.

Ei suutnud kogu aeg ka tubli tüdruk olla

Vahel tuli aga kange tahtmine varjatult mingi temp teha. "Ma ei suutnud kogu aeg ka nii tubli laps olla," lisas Kaisa. "Kui mingi vemp salaja ära oli tehtud, siis sai ennast välja elada ja tunda, et pole ma nii tubli tüdruk midagi."

Kaisa meenutas üht lugu oma lapsepõlvest. "Üle tee naabritel oli aias autorehvist tehtud kiik. Kiikusime seal, ühel hetkel tuli üks vana purjus mees hoovi peale tuterdama ja küsis meie käest, kus peremees on. Läks päris vihaseks, sest me ei teadnud, kus ta on ja ütles meile, et tapab meid ära."

"Minu esimene mõte oli, et mul on emast nii kahju, et ta oma tütrest ilma jääb. Teine mõte oli, et tore oli seitse aastat elada, aga nüüd on see läbi. Samal ajal vaarub mees meie poole ja siis tuli peremees hoovi peale, et no mis sa hirmutad siin lapsi, lähme garaaži. Terve lapseea ma kartsin purjus inimesi ja eriti mehi," meenutas Kaisa hirmsat hetke oma lapsepõlvest.

Tavakoolist sai tugeva trauma ja autsaideri tunde

Kui sa oled terve elu olnud vaikne ja siis äkki koolikontserdil pead üksinda laval olema, siis esimesel korral enne lavale minekut mõtles Kaisa, et kuna talle on tavakoolis nii palju liiga tehtud, olgugi, et saalis olevad inimesed ei olnud milleski süüdi, siis tekkis tal selline tunne, et no nüüd ma alles teile näitan, et mul tuleb see etüüd nii hästi välja. "Nagu väga dramaatiline kättemaks. Esimesel korral aitas see mind raskemast kohast üle ja edasi ma juba teadsin, et ma saan laval klaverimängimisega hästi hakkama," kirjeldas Kaisa, kuidas ta väikse lapsena lavanärviga hakkama sai.

"Teiseks ma mõtlesin, et kõik saalis olevad inimesed on mulle võlgu, pigem mitte rahaliselt võlgu, vaid et olete eksinud mu suhtes, et ma ei ole mõttetu hiir. Viha oli kogunenud minusse küllaltki palju," meenutas Kaisa. "Kuna mul polnud võimalust tavakoolis ennast tõestada. Koolist sain tugeva trauma, gruppi mittekuulumise, autsaideri tunde. Muusikakoolis sain võimaluse tõestada, et minus on midagi, mida ma saan väljendada nii, et see ei ole mulle ohtlik," ütles Kaisa.

Suvel sai oma närvisüsteemi puhata

Kaja meenutas, et Kaisa kunagi ei kurtnud. "Samas oli tal võimekus organiseerida ja mina alati toetasin teda."

"Suvi oli parim osa, siis ei pidanud koolis käima ja sai närvisüsteemi kuskile rahulikumasse paika tuua," selgitas Kaisa, miks suvi oli tema lemmikaeg.

3. klassis sattus Kaisa rahvapillilaagrisse, kus ta sai aru, et kui sa oskad pilli mängida, saad olla täiskasvanud inimestega võrdne. "Isegi kui sa oled alles 12-aastane. Laagris nägin esimest korda jämmimist ning mõistsin, et ma ei pea midagi rääkima, ei pea ennast aktiivselt esindama ega muretsema, mida ma mõtlen ja kas minust saadakse valesti aru. Lihtsalt mängin, aga samal ajal olen sotsiaalselt selles seltskonnas sees," kirjeldas Kaisa oma pääsemishetke ja momenti, mil ta sai aru, kui vaimustav on üheskoos musitseerida. "Selles laagris läks mingi pirn peas põlema."

On tänulik, et ema ei sundinud teda arstiks ega advokaadiks õppima

Lorilaulukesi oli Kaisa ka varem sahtlisse kirjutanud. "No umbes sellised laulud, et matemaatikatunnis ei mõista midagi teha, siis kirjutad loriluuletuse silindrist ja teed sellele mingi viisi. Ahhaa-moment oli siis, kui ma püüdsin Vaiko Epliku ühe uue albumi pealt mingeid akorde maha kirjutada, et nii ilus harmoonia. Siis hakkasin kaasa laulma. See oli väga pikk maa, et jõuda sinna, et ma ise võin laulda ja et keegi tahab seda ka kuulata," ütles Kaisa.

Kaisa jaoks oli suur üllatus, et Lonitseera esimene album "Tapeet" nii hea hoo sisse sai. "Kõige parem tunne ongi see, kui laulad kontserdil ja inimesed laulavad sinuga kaasa ja neil on kõik laulusõnad peas. Ma ei teagi, kas ma päriselus saaksingi kõigi nende inimestega jutu peale," on Kaisa oma kuulajatele väga tänulik.

"Kõige suurem heameel oma elus on mul selle üle, et meie kodus oli nii palju raamatuid," tõi Kaisa välja. "Maailmas on nii palju muid asju, kui see, mida sa enda ümber näed. Kuna ma väga palju ei tahtnud ise rääkida, siis sain ennast lugemise ja kirjutamisega väljendada."

"Ükskord Kaisa ütles mulle, et aitäh, ema, et sa ei sundinud mind arstiks ega advokaadiks õppima," ütles Kaja.