Laura Võigemast meenutas oma lapsepõlve, mil ta elas Sõstra tänaval koos oma perega. "Mina lasteaias ei käinud, sest alati oli keegi kodus mind hoidmas. Siim Aimla polnud siis veel kodunt välja kolinud, vanaisa Priit Aimla tegi oma kabinetis kirjatööd, ema joonistas rapidograafiga samblike ja sammalde illustratsioone," ütles Priit Aimla tütretütar Laura Võigemast.

"Kui mu isa veel riigikogus töötas, siis nii mõnigi tollane õiguskomisjoniliige on mulle hiljem öelnud, kui kiiresti mu isa ennast juriidiliste terminite ja juriidilise maailmaga kurssi viis, et olla täieõiguslik õiguskomisjoni liige," meenutas Priit Aimla poeg Siim Aimla.

Koduse õhkkonna mõju kirjeldas Võigemast öeldes, et ta pani oma esimesele kaisukarule silmagi pilgutamata nimeks Paul-Eerik Rummo.

Aimla meenutas, et temale tulevad isale mõeldes meelde viinasokid. "Vahel ikka juhtus, et tuldi švipsis peaga koju ja kui oli see imearmas väike laps, kellel on tohutult armas konnajalg, mis täpselt mahub suhu, siis kui sa seda korraks nalja pärast hammustad, siis need ongi minu isa sõnul viinasokkide tegemine," muheles Aimla.

Aimla meenutas oma teismeliseaega, mil tuli isa autoga transportida ühelt olengult teisele. "Olin kaine autojuht, kuigi miilitsad tol ajal veel väga kurjad ei olnud ja neid ei olnudki kuskil eriti, istusid oma putkades, ja linna peal oli Žiguliga mõnus rallida. Hängisime kirjanike ja muude tüüpidega, kuulasin nende jutte, ja see seltskond on olnud kirjanduslikus mõttes ikkagi muljet avaldav, just nende juttude kuulamine ja intelligentsete vanameestega koos hängimine on olnud mulle ikka tohutu pagas," meenutas Aimla.

Kord kirjutas vanaisa Priit Aimla Võigemastile näiteringi astumise jaoks soovituskirja, kus oli öeldud nii: "Kõige jubedam on säärase inimese saatus, kes ei noorest peast ega vananedes tunne huvi ühegi vaimse tegevuse ja liikumise, mängimise, ka edeva enda eksponeerimise vastu. Ainult kiindumustega koos ja kõrvu on elu huvitav."

Võigemast meenutas, kuidas vanaisa Rameto toimetusse (Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetus-toim.) tööle sattus. "Vanaisa läks tööle Tallinna Ekskursiooni- ja Reisibüroo Tartu filiaali juhatajaks, hakkas büroo jaoks reklaami kirjutama ning kirjutas kogemata pooleteisttunnise kuuldemängu ja seejärel läkski hoopis Rametosse tööle. Kuuldemängu pealkiri oli "Südasuvi talve südames" ja selle kandsid ette Panso ja Järvet. Nii lendas ta turismi valdkonnast otse raadiosse," meenutas Võigemast.

Kui Võigemast Tallinna prantsuse lütseumis vene keelt hakkas õppima ja palus vanaisal venekeelsed luuletused eesti keelde tõlkida, siis vanaisa ei tõlkinud mitte kunagi midagi otsesõnu, vaid alati olid kõik luuletused riimis ja värsis.

"Vanaisaga poes käimine tähendas alati, et mingi väike nali käib asja juurde. Kasvõi peitusemäng poes riiulite vahel. Ilma pulli tegemata polnud mõtet välja minnagi," ütles Võigemast.

"See on meil küll veres, panna inimesi väga piinlikesse olukordadesse," meenutas Aimla oma isaga seoses üht naljakat juhtumit lapsepõlvest. "Minu õde Liis käis kõrvaltrepikojas klaveritunnis ja isa käis teda aeg-ajalt saatmas. Ükskord läks isa Liisile järele ja kuulis, et üleval korrusel uks käis. Tema oli korrus allpool ja mõtles, et ehmatab teda ja hüppas nurga tagant välja. Aga selgus, et tulija oli hoopis naabrimees. Kolm päeva hiljem läks õde klaveriõpetajale jõulukingitust viima ja isa läks jälle kaasa. Isa mõtles siis, et kordab oma nalja ja ehmatab Liisi. Hüppaski taas nurga tagant välja, aga tulijaks oli seesama naabrimees, keda ta eelmiselgi korral ehmatas," naeris Aimla.

"Miks ta riigikogu õiguskomisjoni tollal üldse läks, siis seetõttu, et ta aastaid tegi nõukogude võimu üle nalja, kuna see oli ainuke võimalus juhtida tähelepanu neile kitsaskohtadele ja hiljem sai ta aru, et saab ka teistmoodi midagi ära teha. Minu isaga seostub väga tugevalt õiglustunne, mingit ebaõiglust ta ei sallinud, ja see oli ilmselt põhjus, miks ta oli toona nõus minema poliitikasse," ütles Siim Aimla.

"Isal oli usk ja eluviis, et väljendada väga tõsiseid ja olulisi asju justkui läbi huumori või nalja, et siis haakub paremini ja jõuab ehk paremini kohale," lisas Aimla.

Võigemasti sõnul on tema ka väga naljausku inimene. "Kui ma kuulen praegu mõnd toredat naljalugu või anekdooti, tahan sellest kohe ka vanaisale rääkida. Ja kui talle see nali meeldib, siis ta võib naerda ka praegu pisarateni. Nali on see tööriist, millega saab kõikidele teemadele läheneda vaheda noaga."

"Minu isa päevad mööduvad praegu minu ema toredal hoolitsusel. Lapsed ja lapselapsed käivad neil tihti külas, koos süüakse pannkooke," ütles Aimla.

"Jahedama aja veedavad vanaisa ja vanaema ikka Sõstra tänaval, aga soojemal ajal on nad kindlasti Saaremaal," ütles Võigemast.

"Tänu kahele läbielatud insuldile on isa liikumis- ja eneseväljendamise võime natuke piiratud, aga ta saab kõigest väga hästi aru ning tuleb ka minu 50. sünnipäeva kontserdile," lisas Aimla.