"Kui ma mõtlen oma isa peale, siis mul läheb alati meel natuke kurvaks, aga alati on ikka ilus ja hea tunne ka. Aga minu isal oli pikk, ilus ja seiklusrikas elu, mis ongi mu meelest elu mõte. Ta oli uljas ja hoogne inimene," meenutas näitleja Elisabet Reinsalu oma isa, näitleja Tõnu Tamme.

Tõnu Tamm tegeles lisaks näitlejatööle ka joonistamise, maalimise ja kirjutamisega. "Ta andis mulle oma lavakunstikooliaegsed erialapäevikud, kuhu ta on ka inimesi joonistanud. Teda tõukas joonistama Edgar Valter, kes oli tema sõber. Kui ta oleks läinud kunstiakadeemiasse õppima, oleks temast saanud kindlasti kunstnik, aga võib olla siis tung lava poole oli suurem," arvas Reinsalu, kes ise ka vahel joonistab.

"Ma nägin, et joonistamine muutis mu isa väga rahulikuks, ta läks maalides hoopis teiseks inimeseks. Mulle siiamaani meenutab õlivärvide lõhn isa. See on hästi turvaline lapsepõlve lõhn mu jaoks."

Tõnu Tamm kirjutas oma õpetajast Helmi Tohvelmannist raamatu "Helmi, õpeta meid tantsima!"

Reinsalu on neli aastat kirjutanud kolumne ajakirjale Edasi. Viimased aastad kirjutas Reinsalu raamatut ooperiprimadonnast Annely Peebost. "Väga ootamatu pakkumine tuli Pilgrimi kirjastuselt. Kirjutada on mulle alati meeldinud. See ei ole elulooraamat, see on inimese teekonna raamat. Seal on inspiratsiooni, unelmate järgmise julgust. Panin selle kirja niimoodi, mida mul endal oleks huvitav lugeda. Ma ei pretendeeri kirjaniku staatusele, ma ei ole ka arhivaar, muusikateadlane ega klassikalise muusika uurija," kommenteeris Reinsalu.

"Mind huvitas Annely Peebo kui isiksus, kes on väga innustav, kirglik ja julge inimene. Tema sees on peidus mitu erinevat inimest. Kui inimene on perfektsust nõudev inimene, võib see lähedastele mõjuda ka küllaltki kurnavalt ja raskelt. Ta ise on ausalt tunnistanud, et ta on perfektsuse taotleja ka eraelus," ütles Reinsalu.

"Ma ütlen naljaga pooleks, et ma edevusest võtsin selle pakkumise vastu, aga tõsiselt rääkides ma tahtsin tegelikult katsetada oma piire ja hüpata üle oma varju. Oli hetki, kus ma kõhklesin ja kahtlesin, kas mina ikka suudan seda teha, kus mitte midagi ei tulnud," meenutas Reinsalu.

Ta meenutas, et tahtis proovida kirjutada nii, et ta ei oota inspiratsiooni saabumist, vaid hakkab lihtsalt kirjutama. "Sa pead ise olema avatud ja julge ja tegema teatud ettevalmistusi. Võtsin eesmärgiks istuda iga päev maha ja kirjutada teatud arv tunde, aga mõnikord ei tulnud mitte midagi ja oli väga raske, vahel kõik lausa lendas," muheles Reinsalu. "See polnudki justkui mina, kes selle lõpuks valmis sai, aga valmis see raamat sai."

Reinsalu sõnul oli raamatu kirjutamise ajal ka teatris väga palju tööd. "Ikka see vana kulunud sõnakõlks, et kes teeb, see jõuab, ja nii see lihtsalt on."

"Ma olen küllaltki mugav inimene, aga huvitav on see, et elu on mulle paisanud ette väljakutseid, millest ma õnneks poisiliku julguse ja spontaansusega olen ka kinni haaranud," on Reinsalu väga tänulik.