Liis Lumiel ütles, et 2018. aasta avastas ta ühel õhtul endal rangluu alt kanamuna suuruse kogumi. "Ma mõtlesin, et kui ma ei pööra sellele kohe tähelepanu, siis küll ta lõpuks kaob, aga pärast kompuuteruuringut hakati kahtlustama suisa kopsuvähki," selgitas ta ja mainis, et täpsem diagnoos tuli biopsiat. "See oli Hodgkini lümfoom ehk lümfivähk, peetakse küll kergemini ravitavaks kui tavalist lümfoomi."

Haigus oli sel hetkel teises staadiumis. "Ma olin väga-väga suure dilemma ees, kas tõesti keemiaravi, sest minu tutvusringkond on pigem olnud selline, et keemia on kõige hullem asi, mida inimene oma elus võiks ette võtta," sõnas Lumiel ja mainis, et ta käis ühe korra haiglas ka keemiaravi saamas. "Selle järel oli terve järgnev nädalavahetus väga raske, isegi üks peotäis salatilehti ära pesta oli võimatu ülesanne, niivõrd halb oli olla, ta ikkagi kurnab."

"Seejärel ma sain, et see kõik on tehtav, ma oleksin suuteline keemiaravi läbima, aga mul olid kummalised hirmud, ma kartsin, et see võib mõjutada tugevalt mu välimust ja ma väga kartsin juuste väljalangemist," mainis ta ja tõdes, et selle asemel hakkas ta kohe jooma sellerimahla ning jättis toidust ära nisu, suhkru ja kõik muu, mis ei ole vähile soodne. "Lugesin 300-leheküljelise teose läbi, et aprikoosiseemnetega ehk B17 vitamiiniga on võimalik vähki ravida, ma sõin 50 aprikoosiseemet päevas, mis oli tõeline katsumus, sest need on väga intensiivse maitsega."

"Ma kogu aeg arvasin, et need alternatiivsed lahendused on suutelised inimest täielikult vähist ravima," nentis ta ja lisas, et peagi ta mõistisin, et need asjad ikkagi inimesi kindlalt aidata ei saa. "Ka sõbrad ütlesid, et need juhtumid, kus inimesed on alternatiivsete lahendustega terveks saanud, on väga haruldased."

"Kui käes oli juba 2021. aasta ehk algsest muna avastamisest oli möödas kolm aastat, siis tundus, et miski ei aita," tõdes ta ja lisas, et seni oli ta viljelenud väga tervislikku eluviisi. "Ma ärkasin hommikul, läksin jooksma, tegin kaks ja pool tundi joogat ning sõin alles siis hommikust, ma olin väga tervisliku eluviisiga, aga ma sain aru, et lümfisõlmed järjest suurenevad kaela piirkonnas ning tundus, et ma olen väga paljusid asju proovinud, asi süveneb ja energiat hakkab jääma vähemaks."

Seepeale kuulis Lumiel aga "Hallo, Kosmos" saates Tarmo Urbist, kes võtab inimese energiaväljas välja paradiisid, mis on põhilised inimeste organismi disharmoonia tekitajad. "Visiit tema juurde oli väga soodne, sest kui USA-s maksab see 2000 eurot, siis meil ainult 1000 eurot," ütles ta ja mainis, et Urb andis talle garantii, et nelja kuuga saab ta terveks. "Kuna mul seda raha polnud kohe võtta, sest ma olin igale poole mujale investeerinud, siis ma tegin Facebooki kaudu korjanduse, ma sain selle summa kokku ja läksin tema juurde visiidile, kus ta need parasiidid eemaldas," selgitas ta, rõhutades, et neli kuud hiljem läks olukord endiselt hullemaks.

Pikka aega uskus Lumiel siiralt, et saab alternatiivsetest lahendustest abi. "Kõige drastilisem moment tekkis 2021. aasta detsembris, kui ma enam tööl ei käinud ja sain aru, et majauksest autoni kõndimine võtab võhmale ja ma pean enne autoga sõitma hakkamist puhkama, ma väga diivanist püsti ei saanud, aga ma sain aru, et seal diivani peal ma jään ainult nõrgemaks," ütles ta ja lisas, et ta sai aru, et asi on ka talvises kliimas. "Seepeale ma sõitsin Tenerifele."

Alguses päike ka aitas teda ning tal oli jälle rohkem energiat, aga olukord ei olnud lõplikult lahenenud. "Minu kallis sõbranna Maria Aua sõitis ka sinna, sest ta sai aru, et ma jään aina nõrgemaks ning temaga koos me sattusime erinevatesse kohtadesse," sõnas ta ja meenutas, et näiteks sattusid nad kasvuhoone moodi majakese juurde, kus astus välja pikajuukseline vanamees, kes oli arstiharidusega šamaan. "Ta kuulas mu loo ära ja ütles, et tuleb minna keemiaravisse."

"See oli huvitav, sest ma ei kuulanud oma lähedasi, kes soovitasid, et tuleb keemiaravisse minna, aga sõidan teise ilma otsa ja seal tuleb üks šamaan, et tuleb keemiaravisse minna, siis ma leidsin endas selle tugevuse," selgitas ta ja rõhutas, et selleks hetkeks, kui ta arstide juurde jõudis, oli tal juba neljanda staadiumi vähk.

"Oli hästi hämmastav, et keemiaravi hakkas kohe mõjuma, arst ütles niimoodi, et kui need lümfisõlmed kohe ei hakka taanduma, siis ravi ei toimi ning ma ei uskunud, et need taanduvad, see ei tundunud reaalne, aga kulus nädal aega ning ma nägin, et need taanduvad," rõhutas ta ja mainis, et sellest algas tema tee tervenemise poole.

"Ma ei alahinda seda teekonda, sest ma õppisin selle jooksul väga palju ning enda puhul ma nägin, et see keemiaravi, mida ma nii väga kartsin, omas väga kiiret tulemust, see ei pruugi alati nii olla, aga see on osades ringkondades jutuna hirmsam kui ta tegelikult on," ütles ta ja lisas, et vähk on nii tõsine haigus, millele on olemas väga spetsiifiline ravi. "Hakata mööda keerdteid pidi minema on väga riskantne, sest inimesed ei pea nii kaua vastu nagu mina pidasin."

"Tasub kombineerida ning olla tähelepanelik laial spektril, aga ei saa alahinnata lääne arste ja lääne ravi," kinnitas ta.