Ajaloolane ja politoloog Andres Kasekamp on sündinud Torontos, väljarändajate peres. Tema isa lahkus Eestist 1944. aasta Suure Põgenemise ajal. Andrese ajaloohuvi algas justnimelt soovist oma vanavanemate ja vanemate saatuse kohta rohkem teada saada.

Andrese isa Ilmar on sündinud 1932. aastal. Ilmari vanem vend Henn aastal 1930. Vene vägede pealetungi eest lahkusid nad 1944. aasta sügisel Tallinnast Saaremaale, kust loodeti paadiga Rootsi saada, aga seda ei juhtunud. Ainus järelejäänud variant oli üritada Saksamaale minna. Taanduvate sakslaste abiga jõudis pere Jaagurahu sadamasse, kust läks laev Lätti ning nädal hiljem liiguti sealt edasi Saksamaale. Valida oli kahe laeva vahel - Nautik ja Nordstern. Oli üsna suur juhus, et Kasekampide pere valis reisiks Nautiku. Nordstern sai vene allveelaevalt torpeedotabamuse ja uppus...

Saksamaal saadi ulualust Kempteni põgenikelaagris. "Eks sealsed tingimused olid muidugi väga primitiivsed, aga vähemalt olime soojas ja kuivas. Ja muidugi tuli meil kohe tööd otsida. Kui ei tööta, siis ei ole ka toidukaarte, kui ei ole toidukaarte, siis ei söö," meenutas Henn. Kuna nende ema kartis kangesti pommitamist, siis otsustati kindlasti maale kolida – leiti laagrist umbes 40 kilomeetri kaugusel asuv külake... "Seal oli siis üks piimatoodete vabrik, kus ema ja õde said töökohad, meie töötasime kohalike farmerite heaks," rääkis Henn ning lisas, et tegelikult farmerid nende töökäsi ei vajanud, vaid võtsid neid enda juurde, sest tundsid põgenikele kaasa.

Pere toidulaud oli vaatamata pikkadele tööpäevadele jätkuvalt väga kesine ja see ärgitas poisse kalapüügile. "Sellest külast voolas läbi mitmeid jõgesid ja seal oli palju kalu, aga kalapüük oli rangelt keelatud, välja arvatud natsipartei liikmetele ja kõrgematele ametnikele. Aga meil olid kõhud tühjad ja loomulikult tekkis soov neid kalu püüda. Tegin omale ise ahingu ja pikapeale kalapüük ka õnnestus. Kuni sõja lõpuni sai sellest tähtis osa meie toidulaual, kuna liha ei olnud poest üldse saada," meenutas Henn.

Kasekampide pere oli Saksamaal üle kolme aasta, aga kuna Saksamaa oli sõjajärgselt väga kehvas olukorras, siis otsiti võimalust edasi liikumiseks. 1948. aastal õnnestus perel minna Rootsi, kus tajuti siiski Nõukogude Liidu liigset lähedust ning kui oldi piisavalt ressursse kogunud, võeti suund Kanada peale. Mõlemad poisid jätkasid seal katkendlikku haridusteed ning töötasid samal ajal. Juba Rootsis kullassepa äris tegutsenud Hennust sai kullassepa õpipoiss ja sellest kujuneski tema elutöö. Ilmarist sai hiljem üliõpilane ja kõva käsi võrkpallis. "Juhtus nii, et põgenikelaagrites olles mängiti võrkpalli kogu aeg, mängijaid oli palju ja seetõttu oli ka kõrge tasemega mängijaid küllaltki palju. Nii et kohe algusest peale olid eestlased ja lätlased Kanada meistrid võrkpallis. Ma ise mängisin ka Kanada rahvuskoondises," rääkis Ilmar.

Nii Ilmar kui Henn peavad Eestit jätkuvalt väga kalliks. "76 aastat Kanadas ei ole minust kanadalast teinud. Ma olen ikka hingelt eestlane. Eestis on oma keel, oma kultuur, siin Kanadas ei ole oma kultuuri, siin on multikultuursus, see tähendab, et igaüks ajab oma joru. Kõik, mis Eestil on, siin puudub," tõdes Henn.

Ilmari poeg Andres Kasekamp sündis Torontos 1966. aastal. 1989 lõpetas ta Toronto ülikooli ajaloolasena ning sai aasta hiljem samast magistrikraadi. Doktorikraad tuli 96-aastal Londoni ülikoolist. 90ndate lõpul sidus ta ennast püsivamalt Eestiga olles nii Tartu Ülikooli Balti poliitika professor, Eesti Välispoliitika Instituudi juhataja, kui ka teadusajakirja Journal of Baltic Studies peatoimetaja. Pikk Eestis elamise periood sai läbi 2017, kui Andres asus juhtima Toronto Ülikooli eesti õppetooli. 

Andrese sõnul võtavad eesti õppetooli poolt pakutavaid aineid väga erineva taustaga tudengid. "Enamasti ei ole need väliseestlased või -lätlased. Suur osa neist on Hiina või India päritolu," ütles ta ning lisas, et Kanadas jäävad teadmised Euroopa ajaloo kohta järjest kesisemaks. "Torontos on nüüd vähem kui pooled inimesed Euroopa taustaga või päritoluga. Kõige suurem sisseränne on viimasel ajal Aasiast, Lõuna-Ameerikast ja nende tudengite huviks ei ole klassikalised Euroopa teemad, see on loomulik." Ajaloo õpetamine laiemalt Põhja-Ameerikas on Andrese sõnul kriisis. "Eks neid argumente on kuulda ju ka Eestis – meil on vaja rohkem kodeerijad, meil on vaja IT-inimesi, meil on vaja geenitehnolooge. Ja humanitaarteadused ei ole nagu üldse kasulikud. Kriitiline mõtlemine, mida ajalugu õpetab - seda pole millegipärast kellelegi vaja..."

Andresel õnnestus esimest korda koos perega Eestit külastada 1979. aastal, aga üldised teadmisest elust Nõukogude Liidus olid Kanadas siiski lünklikud. "Koht, kus ma sain neid asju teada, oli Metsaülikool, mis loodi 68. aastal ja mis püüdis täita lünki nendel teemadel, millest siinses ühiskonnas ei räägitud - Nõukogude Eesti elust, kultuurist. Paljude peavoolu eestlaste jaoks oli Metsaülikool isegi midagi kahtlast, kus käisid koos nn poolpunased. Tegelikult oli see vabade mõtlejate kogunemispaik," meenutas Andres, kes liitus Metsaülikooliga esmakordselt 1987. aastal. "Ingvar Liitoajal oli kassett ja ta mängis meile "Propelleri" muusikat ja see oli väga-väga äge. Kaheksakümnendatel ma austasin punkmuusikat ja kuulda esimest korda Eesti punkmuusikat oli suur elamus!".

Kanada ühiskonnas näeb Andres probleemsena liigset sõltuvust USA-st. "Kogu Kanada identiteet on loodud selle peale, et mitte olla ameeriklased, Kanada riik loodi selleks, et mitte olla USA. Kogu asja möödupuu on USA ja nii kaua, kui kanadalased on paremad kui ameeriklased, siis kõik on sellega rahul. Muidugi Ameerikas on madalamad maksud ja kõrgemad palgad ja majandus on tugevam, aga kanadalased tunnetavad üleolekut moraalselt, sotsiaalselt, hariduslikult. Aga kui kogu mõõdupuu on Ameerika, siis see latt on väga madal," selgitas ta ning lisas, et Kanada peaks võtma eeskujuks pigem Taanist, Norrast, Soomest.

Andrese tütar Kaisa Jasmin Kasekamp on sündinud 2003. aastal Helsingis - tema ema on soomlanna. Kaisa kasvas üles Eestis, aga kuna tema vanavanemad elasid Torontos, siis käis ta lapsena sageli seal külas. 2017. aastal, kui Kaisa isa suundus Torontosse tööle, sai sellest Kaisa uus kodulinn. Nüüdseks on ta juba neljandat aastat Toronto Ülikooli tudeng.

Kaisa sõnul oli Eestis Torontosse kolimine üsna raske. "Eks alguses oli ikka selline tunne, et miks on vaja teha sellist muutust. Mul olid Eestis kõik enda sõbrad, kõik enda harjumused siin. Aga samas oli ka selline tunne, et kui mitte praegu, siis millal veel teha sellist muudatust. Kõige raskem oligi sõpru maha jätta," meenutas Kaisa.

Mõlema riigi haridussüsteemiga kokku puutunud Kaisa leiab, et Eestis on gümnaasium tugevamal tasemel kui Kanadas, samas kui Kanadas on ülikooliõpingud karmimad võrreldes Eestiga. "Kindlasti on Eestis reaalained väga tugevad, Kanadas on tugevam maailmahariduse aspekt, sest kõik koolid, eriti Torontos, on nii multikultuursed. Kaheteistkümnendas klassis pakuti väga huvitavaid valikaineid nagu antropoloogia, psühholoogia, filosoofia ja need on asjad, mis on mulle kõige rohkem juurde andnud ülikoolis käies," rääkis Kaisa.

Oma vanavanemate lugusid peab Kaisa väga õpetlikeks. "Ma arvan, et see aitab mul panna perspektiivi seda, kuidas maailmas asjad käivad, see aitab mul panna perspektiivi kõiki neid pagulasi, kes tulevad praegu Ukrainast, see teeb mind empaatilisemaks muidugi ja ma arvan, et see paneb mind väga sügavalt mõtlema selle üle, et miks me liigume läbi maailma."