"Kui räägime vanade antikvaarsete raamatute kogumisest ehk raamatutest, mis on 50 ja 100 aastat vanad, siis see kogukond on Eestis võib olla paarsada inimest," ütles Raamatukoi raamatupoe omanik Margo Matsina, kes on raamatutega tegelenud 26 aastat.

Kasutatud ja antikvaarsete raamatute puhul tuleb vaadata kahte numbrit. "Ei ole ainult raamatute müüginumbrid, vaid loeb ka see, mida meilt küsitakse, kui palju on meil mingitele raamatutele soovijaid. Ei saa rääkida müügihitist, kui meil pole raamatut pakkuda," lisas Matsin.

Tema sõnul on läbi aastate kõige suuremad müüginumbrid nõukogudeaegsetel juturaamatutel, mis tihtipeale on ka kooli kohustusliku kirjanduse nimekirjas. "Sadu eksemplare oleme müünud näiteks raamatuid "Mary Poppins", Durrelli "Minu pere ja muud loomad", Marquezi "Sada aastat üksildust", Asimovi "Asum", Carrolli "Alice Imedemaal"."

Kõige rohkem huvilisi ootab praegu pigem tänapäevaseid raamatuid. "Need on kas tarberaamatud või ilukirjandus, enamasti ulmeraamatud, mida ulmefännid koguvad. Esikohal troonib meil praegu raamat "Euroopa putukad", mille on välja andnud Eesti Entsüklopeediakirjastus, mis on oma tegevuse tänaseks lõpetanud," tõi Matsina välja.

Huvilised ootavad ka Mart Kalmu raamatut "20. sajandi arhitektuur", juba enne sõda ilmunud Helmi Kurriku "Eesti rahvarõivad", Eino Laasi raamatut "Okaspuud".

"Kogumisväärtusega raamatud on näiteks kirjastus Varraku ulmeromaanide "F-sari" ja eriti just Terry Pratchetti raamatud. Kollektsionääri jaoks on oluline, et ta saaks just raamatu 1. trüki ja võimalikult heas seisukorras," selgitas Matsin.

Matsina sõnul austavad eestlased väga raamatuid ja nende käsi ei tõuse raamatuid ära viskama. "Seda juttu me kuuleme iga päev. Meie siis peame olema need timukad, kes need raamatud ikkagi ära viskavad. Kui meile pakutakse raamatuid, on see siis entsüklopeedia või mõni muu nõukogudeaegne raamat, mille järgi nõudlust ei ole, aga seda on omal kümnetes tuhandetes valmis trükitud, siis nendega ei ole lihtsalt mitte midagi teha ja nad lähevad vanapaberisse," ütles Matsina, kelle poele annetatakse päris palju raamatuid.

Nõukogudeaegsetest raamatusarjadest on üks ja ainus populaarne raamatusari "Seiklusjutte maalt ja merelt", mida inimesed koguvad, ostavad ja müüvad ning mida on sarjas kokku 55 raamatut.

Kõige populaarsem on sarja esimene raamat "Oikumeeni äärel". "Seda raamatut trükiti 15 000 eksemplari, sarja järgmised raamatud olid juba 25 000–30 000 eksemplari," ütles Matsina.

"Hind on alati kokkuleppe küsimus. Meie isegi ei kuuluta praegu kuskil, et me ostame raamatuid, sest neid kõnesid tuleb nii palju, et pean nende hulgast ka valima. Tavaline praktika on see, et ma palun inimesel teha oma raamaturiiulist pilt, sest ma ei pea nägema üksikuid raamatuid, vaid riiuli pilt juba ütleb ära, kas see on selline kogu, mida on mõtet minna kohapeale vaatama ja sealt raamatuid välja valima," selgitas Matsina, kelle sõnul järjest sagedamini tahetakse vabaneda kõikidest raamatutest. "Kolimine, pärimine, remontimine."

Seejärel tuleb rehkendada, kui palju on vaeva selle vanapaberisse mineva osa käitlemisega ja kui palju sealt siis tulu võiks saada. "Jämedalt öeldes üks euro raamatu kohta see rehkendus käib, kui pole tegemist väga haruldaste raamatutega," tõi Matsina välja.