Tätoveerimiskunstnik ja antropoloog Oskar Poll lasi omale esimese tätoveeringu teha 18-aastaselt. Kümne aastaga on tal neid juurde tulnud nii palju, et enam ta ei oska öelda, mitu tätoveeringut ta keha kaunistab. Ühtegi tehtud pilti ta kahetsema pole hakanud.

Ka muusik ja tätoveeringute fänn Indrek Raadik tõdes, et ta ei tea, mitu pilti ta kehal on. Muu hulgas katavad tätoveeringud teha kaela, rinda ja käelaba. "Ringvaatele" antud intervjuus märkis Raadik, et peab tätoveerija juures käimist teraapiliseks tegevuseks.

"Suuremate tööde puhul oled tätoveerimiskunstnikuga kahekesi pikki tunde ja sa vestled temaga. See surin ei ole valus, see on mõnus. See surin on minu jaoks parem kui ükskõik milline antidepressant," lausus ta kindlalt.

Tätoveeringute ajalugu uurinud Poll sõnas, et tindiga tehtud kehakaunistuste roll ei ole ajas väga palju muutunud. "Inimesed on neid teinud lihtsalt selleks, et ennast kaunistada," selgitas ta. "Olles ise tätoveerija, käivad mu juures nii vanemad kui ka noored inimesed."

Polli sõnul ei tehta vaid sügava isikliku tähendusega tätoveeringuid. "Mul on ka väga palju tätoveeringuid, mis on sellepärast, et mulle meeldis see joonistus ja ma tahaks seda enda kehale," märkis ta.

Kuigi Raadiku sõnul ei võta tätoveerimiskunstnikud lauale alkoholijoobes kliente, on ta ühe kehakaunistuse joogise peaga teha lasknud. "See juhtus Tartus ühel tätoveerijate festivalil. Meil oli samal ajal kontsert ja jäime pärast pikemaks. Hommikul ärgates tundsin, et mul on tagumiku pealt natukene hell. Kui ma peegli ette läksin, nägin, et mul on tagumiku peale tehtud made in Estonia," meenutas ta ning lisas, et selle tätoveeringuga on tal palju nalja saanud. "Kui me käisime draakonipoistega aastaid tagasi Austraalias, siis see oli väga kõva teema. Seda oli püksivärvli alt nii ilusti näha. Minuga pilti tehes ei soovitud pildile minu nägu, vaid made in Estoniat," naeris ta.