Kivistik: ma pole ka kõige hämaramatel hetkedel musta masendusse langenud
Aastakümneid mitmel rindel töötanud Gaute Kivistik ei ole ka kõige hämaramatel eluhetkedel musta masendusse langenud. See tuleb sellest, et ma olen lihtsakoeline inimene ja rängad mõtisklused ei ole mind kunagi piinanud, sõnas ta.
Märkamatult möödus oluline verstapost Eesti meediamaastikul – 10. oktoobril 30 aastat tagasi läksid Tartus Q-raadios eetrisse esimene "Libauudiste" saade. Sel puhul portreteeris Margit Kilumets "Pealtnägijas" ühiskonnakriitiliste ja teravkeelsete "Libauudiste" autorit Rohke Debelakki, kes eraelus kannab nime Gaute Kivistik ja hobina on hoopis jõelaeva kapten.
Emajõgi tähendab 53-aastase Gaute Kivistiku jaoks palju: ta on Tartu poiss, õppinud Tartu 5. keskkoolis ja hiljem sealses 17. kutsekeskkoolis autoremondilukksepaks. Alles seejärel saavutasid kaunid kunstid seljavõidu ja Kivistik hakkas Viljandi kultuurikolledžis Lembit Petersoni käe all näitejuhtimist õppima. Ta on töötanud Tartu Lasteteatris näitlejana ning õpetanud näitlemist Vanalinna hariduskolleegiumis. Ja kuigi tööelu tõi ta 30 aastat tagasi pealinna, veedab ta kogu oma vaba aja Lõuna-Eesti sisevetel seilates.
Paate on Kivistikul ja tema sõpradel kolm ning tal on taskus nii madruse, motoristi kui kaptenipaberid. Peale jõelaeva Vidiit Estonia, mis teeb lõbureise Peipsil ja Emajõel, kuulub Kivistikule veel reisilaev Hilara. Selle ostis ta pärast merekooli lõpetamist koos Reedik Rööpsoni ja Olaf Suuderiga. Tema kolmas alus on kümne meetri pikkune kalalaev, mis kannab kadunud sõbra mälestuseks nime Kapten Olaf.
Koos kamraadidega on ta korraldanud Emajõe festivali, mille ajalugu on juba 18 aastat pikk ning viimasel kolmel aastal pannud käed ja purjed külge ka Sisevete festivalile.
"Laevaga on selline päris asi, mulle tundub. Teletööd ja raadiotööd olen alati pidanud mitte-päris-asjadeks. Vaata, kui sa ei tee seda, siis maailmas ei juhtu ju ka midagi. Ma saan aru, et see on vale, aga ma ei pea seda nii väga tähtsaks. Mitte et ma nüüd solvan kõiki tele- ja raadiotöötajaid – mulle lihtsalt tundub, et nemad teevad oluliselt paremaid saateid," rääkis ta.
Kivistik alustas eestlaste naljaraviga täpselt 30 aastat tagasi, kui ta tõi oma proovitöö toonase Q-raadio toimetusse, mis asus Tartus veetorni õuel tagasihoidlikus majakeses.
"Gaute sobitus sinna väga hästi, sest iga päev oli uus ja iga päev otsiti innukalt uusi uudiseid, sealhulgas ka libauudiseid," meenutas endine Q-raadio direktor Hannes Astok. "Selles, et Gautest on saanud tänaseks päevaks ajakirjanik, humorist, õhtujuht ja kirjutaja, on kindlasti suur osa Q-raadiol ja nendel inimestel, kes teda siin ümbritsesid, aga ka tohutult vabal ja liberaalsel atmosfääril, mis õrna noort loojaisiksust ei surunud raamidesse, vaid andsid võimaluse tal tegutseda täpselt nii nagu ta ise tahtis, rääkida eetrisse seda, mida ta õigeks pidas. Ta tegi seda väga vastutustundlikult ja ma usun, et sealt on Gaute pikk libauudiste karjäär alguse saanud."
Eetrinimi Rohke Debelakk jõudis Kivistikuni juhuslikult. "Siin oli roheliste numbritega kell. Ma vaatasin, et nüüd on paar minutit esimese libauudiste blokini jäänud ja ma ei taha ju ometi Gaute Kivistikuna siin rääkima hakata, et mingi nimi peaks olema. Siis see Rohke Debelakk tuligi," meenutas ta. "Mäletan, et kui üks nädal tehtud oli, siis ma mõtlesin, et nüüd on kõik. Ma olen ennast jäädavalt ajalukku rääkinud! Et no rohkem küll ei ole mul neid mõtteid kuskilt võtta."
"Ma mäletan inimesi, kes ütlesid, et nad tükk aega ei saanud aru ja mõtlesid, et elu hakkab ikka hulluks minema küll. Näiteks oli Tuksi keeramise uudis – Varikul elav pensionär andis teada, et keegi on öösel tema hoovi tunginud ja Tuksi keeranud. Kui pensionär õhtul magama läks, oli Tuks näoga maja poole, aga hommikul oli maja poole Tuksi saba. Kohale tulnud politsei keeras Tuksi ühe korra veel ja loom oli taas näoga maja poole. Veel helistas keegi kaitseministeeriumist ja küsis, et millele põhinedes meie oma uudistesaates väidame, et Eestil ei olegi õhukaitseradareid, vaid inimesed istuvad puu otsas ja kuulavad, kas Venemaalt tuleb midagi või ei tule," meenutas Kivistik libauudistega kaasnenud lõbusaid seiku.
Rohke Debelaki libauudiseid on aastate jooksul andnud eetrisse nii Uuno raadio, raadio Elmar, kui ka Kuku raadio, kus Kivistik töötab tänaseni. Libauudised ise on ammu raadioformaadist väljunud ning Rohke Debelakist saanud oodatud külaline nii meelelahutusaadetes kui muudel üritustel.
"Hea nali puudutab alati väga tõsist teemat. See saab olla siis naljakas, kui see läheb juba ikka traagiliseks. Heas naljas on tohutu traagika ja situatsioonikoomika ja sellest tulenev totrus koos," usub Kivistik.
Gaute Kivistiku alias Rohke Debelaki haare ulatub populaarsest "Eesti mängust" ja kalasaadetest teleekraanil laatade ning Viljandi pärimusmuusikafestivalini. Tema ja sõber Margo Miti ansambel Minu Isa Oli Ausus Ise on naerutanud rahvast esimest folgist alates.
Mitmel rindel rabav mees tõdes, et ta elus on olnud perioode, kus ta on kogu aeg ainult töötanud. "See oli nagu tavaline asi, et õhtul juhtisid oma õhtut, kella ühe paiku lõppes ära, kahe-kolme paiku maandasid seda, kuueks läksid raadiosse, kuus hakkas saade, päeval oli muid asju teha ja jälle läks nädal niimoodi, et magasid öösel tunnikese või kaks. Toona aitas lustivesi ja rõõmus olek sellest üle. Ka kõige hämaramatel eluhetkedel ei ole ma musta masendusse suutnud langeda. See tuleb sellest, et ma olen lihtsakoeline inimene ja rängad mõtisklused ei ole mind kunagi piinanud," rääkis ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Pealtnägija"