"Lapsena tahtis Priit saada jalgpalluriks," meenutas ema Reidi Strandberg.

"Minu ema ja isa, aga ka vanavanemad ja muidugi minu õde ning vend on mind lapsena kõige rohkem mõjutanud," ütles näitleja ja lavastaja Priit Strandberg. "Minu isa ema elaski terve aasta meie juures, kui ma läksin 1. klassi, et mind toetada ja õpetada."

Reidi tõi välja, et kuigi lapsed tegutsevad kõik eri elualadel, siis väärtused on kõigil samad. "Tütar Rita on Priidust neli aastat vanem ja on meil lootusetu maailmapäästja ehk keskkonnatehnik ja töötab KIK-is, vanem poeg Bruno on Priidust kaks aastat vanem ja on füüsik, mõned aastad tagasi sai tal tehtud doktoritöö nanoosakestest."

Reidi meenutas, et lavakas kirjutati kõikide kohta iseloomustusi ja Priidu kohta kirjutati, et ta on nagu masinaõli, kes masina töös hoiab. "Ta oskab väga hästi konflikte lahendada, kooslusi tööle panna, sidususe värk on Priidul kõige tugevam."

Priidul on endal ka kolm last, kaks poega ja tütar. "Vanusevahed on ka suhteliselt samad," lisas ta.

"Me oleme perehoidjad, nii oma vanemate suhtes kui ka oma perede suhtes," ütles Priit.

"Minu vanaisa, ema isa Uno tundus karm, aga oli väga hea südamega, isegi liiga hea," meenutas Priit. "Ta kasvas ilma isata, ta oli väga väike, kui ta ema pandi mingi suhkruvarguse pärast vangi ja ta pidi juba 14-aastaselt minema pagarikotta tööle, et toita iseennast ja oma väikest venda. Seitsmeaastaselt müüs ta Balti jaama turul suitsu. Hiljem oli tal oma hotell ja oma taksofirma. Filmilikku elu elanud mees. Ma kunagi ühe koolitöö raames intervjueerisin kõiki oma vanavanemaid."

Priit meenutas nende pere üht legendaarsemat lugu oma lapsepõlvest, mis oli seotud piima-juurviljasupi ja vanaisa Unoga. "Meie mõlemad vanavanemad elasid Kiisal, sada meetrit oli majade vahe. Ükskord tehti meile piima-juurviljasuppi, mis mul kuidagi alla ei läinud ja Uno ütles, et ta loeb kümneni ja kui supp ära pole söödud, saab ta rihma ja hakkaski väga aeglaselt kümnest allapoole lugema."

"Mu õde ja vend läksid paanikasse, et ma hakkan kohe rihma saama ja sõid ülikiiresti supi ära ja tormasid meie teise vanaema-vanaisa juurde, et Priit saab kohe rihma. Minu isapoolne vanaema Aino, kes oli kõige suurem laste hellitaja, spurtis siis teiselt poolt ja kui vanaisa Uno oli kolme juures, saabus päästekomando, et ma rihma ei saaks. Kuigi Uno hiljem väitis, et ta tegi nalja ja ei mõelnudki rihma anda," muheles Priit.

"Vanaema Ainole ei meeldinud ka piima-juurviljasupp," lisas Reidi.

Priit meenutas, et tema teada kohtusid tema vanemad ülikoolis. "Üsna kohe pärast ülikooli nad abiellusid. Reidi oli kursa kõige noorem. Siiamaani nad kursaga kohtuvad, kui on kellelgi sünnipäev. Pidu algab kell kuus, kõik on kohal, pidu on kohe laes, ei ole mingit soojendust ja kell kaksteist lähevad kõik ära. Kogu pidu käib kogu aeg kõrgel kraadil."

"Kui esimene laps sündis, oli kõige raskem suhtlemisvaegus, sest kõik asustatud punktid olid minust väga kaugel ja telefoni polnud," meenutas Reidi.

Priidu meenutuste järgi hakkas ta 2. klassis halvasti õppima. "Vanaema kolis meie juurest ära, meile tuli uus klassijuhataja, klass muutus. Ema ühel hetkel tunnistuselt avastas, et mul on kirjatehnika kaks. Kolmandas klassis olid mul ainult kahed ja kolmed, ma õppimisega üldse ei tegelenud."

"Neljandas klassis elas Priit Kohilas oma vanavanemate juures, Benno isa on elu aeg õpetaja olnud. Seal ta sai korraliku pedagoogilise hoolitsuse, aasta otsa tegeleti temaga ja kasvatati hoolega, siis tuli tagasi, oli ennast paksuks söönud, iga õhtu sõi hapukoort kakao ja suhkruga," muheles Reidi.

Kohilas sai Priit kohe endale uued sõbrad ning vanaisa oli talle suureks eeskujuks, sest teadis kõike ning õpetas ka talle.

Kohilast läks Priit Merivälja põhikooli ja sealt edasi Viimsi Keskkooli. Seejärel VHK-sse. "Noorena olin väga hea kohaneja. VHK oli elumuutev koolivahetus, heas mõttes kultuurišokk, kus mind ümbritsesid sügavate kultuurihuvidega noored."

Priidu sõnul on noor inimene koolis ja kodus täiesti erinev inimene. "Vanemad ei näe kunagi oma lapses seda teist poolt, kuigi meil oli kodus väga avatud suhtlemine," meenutas Priit, kel enda sõnul on elus olnud väga palju saatuslikke juhtumisi.

"Et ma sattusin selle eriala peale, et ma sattusin VHK-sse. Viimsi Keskkoolis polnud mul üldse plaani kooli vahetada, mul olid seal head sõbrad ja jalgpall, mis mulle väga meeldis. Mingid skaudid käisid jalgpallivõistlusel ja kutsusid mind Hispaaniasse turniirile, et siis seal vaadatakse, kas jäetakse Hispaaniasse mängima, et kas ostetakse mõnda klubisse. See tundus mulle saatuslik ja eriline, et mind sinna välja valiti," meenutas Priit.

Aga siis jäi ta angiini ja arstid ütlesid, et ta võib ju Hispaaniasse sõita, aga ta ei jaksa seal midagi teha. "Siis läksin koju ja vaatasin, et homme on viimane päev VHK-sse (Vanalinna Hariduskolleegium-toim.) avaldust saata. Ma poleks seda mitte kunagi teinud, kui ma poleks koju jäänud. Et kui Viimsi keskkooli on nii suur konkurss, siis oleks mul üks variant veel olemas."

VHK haru valis Priit suvaliselt. "Mõtlesin, et matemaatikat ma ei oska, inglise keelt ma ei oska, joonistada ma ei oska, muusikat ma ei oska ja teatrit oskab ju iga loll, et sinna saab ikka sisse ja panin ennast sinna kirja," meenutas Priit, kellel enda sõnul läks katsetel üpris halvasti. "Aga läbi tohutute saatuslike pöörete ma sinna kooli ikkagi sisse sain. See oli nagu pääsemine omade inimeste juurde."

"Just inimeste poole pealt oli seal kõik hoopis teistmoodi. Teatri vastu tõsisem huvi kujunes välja pooleteist aastaga, kui kõik hakkasid rääkima, et kas sa lavakasse lähed. Ma olin sellest nii eemal olnud. Hakkasin siis selle peale mõtlema, ja mul tõesti ei olnudki varuvarianti," meenutas Priit.

Elu koosnebki vastuoludest. "Lavakoolis kohaneda oli üliraske. Aru saada, mida sinust tahetakse. Kõik olid nii enesekindlad. Kohaneda selle kõigega oli alguses väga raske."

Priidu sõnul nende peres lapsepõlves ja nooruseas kodus tõsistel teemadel väga ei räägitud. "Kasvuraskusi ma ei lahanud kunagi ema või isaga. Oma lastega tahaks ma seda teha, aga ma ei tea, kuidas selleni jõuda."

Priidu arvates on tema nende pere must lammas. "Ma olin kõige kehvem õpilane. Õde oli täiega viieline ja vend on nüüd tuumafüüsik, siis seda ma tundsin küll keskkooli ajal, et ma olen nendega võrreldes läbivalt väga halb õpilane, aga see oli seotud sellega, et ma ei viitsinud õppida, olin laiskvorst," meenutas Priit. "Ma ei mäleta, et mu vanemad oleks kunagi mind kontrollinud, kas mu kodutööd on tehtud."

"Priidul on see tore omadus, et kui talle miski meeldib, teeb ta seda sajaga," lisas Reidi.