"Ma tegin Inglismaal välja töötatud surmakohvikute formaadis esimese surmakohviku Eestis," ütles surmakohviku korraldaja Iiris Saluri, kel endal oli lapsepõlves surnute foobia.

Põhjus sellise kohviku tegemiseks tuli ajal, mil Saluri läks Tallinna Ülikooli õppima andragoogikat. "Õppisime ka sellist ainet nagu gerontoloogia ja õppejõud Tiina Tambaum andis ülesande teha surmakohvik."

Surmakohviku kontseptsioon on väga lihtne. "See on õdus olemine, kus mõtiskletakse meie kõikide surelikkuse üle. See on viis mõtestada, kuidas saaksime õnnelikumalt elada, et võiksime rahulikult surra."

Inimesi ei saa surmakohvikus olla väga palju, sest igaüks, kes soovib, peab sõna saama. "Kuni kümme inimest on paras seltskond. Igaüks saab rääkida kokkupuutest või oma mõtetest seoses surmaga," lisas Saluri. "Igaüks saab enda jaoks ka mõtestada, kuidas ta tahab surra. Surmakohvikus on tulnud välja ka tõsiasi, et me ei oska ega julge algatada vestlusi surma teemal. Ka pereliikmete vahel."

Näiteks võiks uurida oma vanematelt, kuidas nende lahkumistseremoonia võiks olla korraldatud. "Ühes kohvikus rääkis osaleja, et tema ema tahtis kangesti sel teemal rääkida, aga tema ütles, et ega sa ju surema hakka, ja ühel päeval oli ta läinud ning siis ta mõtles, mida ema küll tahtis talle öelda. On oluline need jutuajamised ära pidada. Kui sa muidu ei julge sellest rääkida, siis esimese sammu saad teha surmakohvikus, kus suremine muutub loomulikuks elu osaks."

Saluri on teinud surmakohvikuid väga erinevates keskkondades. "Surmakohvik ei ole leinakohvik ega ka teraapiavorm. Selle kohviku võimalus on anda surmale hääl. Kõige suurema üllatuse pakkus mulle kümneaastaste tüdrukute klubis läbi viidud surmakohvik, kus üks osaleja rääkis, et tema vend tegi enesetapu ning tema elu on nüüd veel rohkem mõtestatud, sest ta kannab nüüd ka oma venna elamata jäänud elu endaga kaasas. Ta teab, et ei ole mõtet ise kiirustada minekuga, vaid rohkem pöörata tähelepanu elamisele ja kui on rasked ajad, tuleb rääkida," meenutas Saluri üht väga tähendusrikast surmakohvikut.

Need tüdrukud rääkisid ka sellest, et nende vanemad ei taha rääkida surmast, aga nende jaoks on see huvitav teema. "Rääkige neil teemadel oma lähedastega, tehke koduseid surmakohvikuid," julgustas Saluri. "Kui te ise ei oska või ei julge neid teemasid avada, siis kutsuge, ma tulen appi. Me kõik võiksime õnnelikena lahkuda," lisas Saluri.

Rae gümnaasiumis ehitatakse surmaaltarit. "Ma olen Rae gümnaasiumis kultuurijuht, ma ise selle altari ehitamisega otseselt seotud ei ole, aga koolis õpetatakse hispaania keelt ja Mehhikos tähistatakse surnute püha surmaaltaritega, kuhu pannakse lahkunu pildid ja mis kaunistatakse väga kirevalt lillede ja ka söögiga. Õpilased valisid altarile panemiseks Diego Maradona pildi," ütles Saluri.

Surmast saab rääkida juba väga väikese lapsega. "Näiteks siis, kui laps leiab maast surnud linnu. Mida me linnuga teeme, mida inimesega tehakse. Kindlasti aga ei tohiks tõrjuda seda teemat siis, kui laps ise küsib. Lapsega võib minna ka surnuaeda," julgustas Saluri.

"Oluline on mõtiskleda just sel teemal, kuidas ikkagi elada nii, et iga su päev on elamist väärt. Et me oleme oma perele, sõpradele, tuttavatele ja kaasteelistele nagu kingitus, et minu elu tooks rõõmu lisaks mulle endale ka teistele," ütles Saluri. "Iga kord, kui on toimunud surmakohvik, on kõik osalejad olnud ääretult tänulikud."