Neiupõlvenimega Maie Berendsen sündis Tallinnas 1934. aastal pere ainukese lapsena. Elati Nõmmel, Maie käis Rahumäe algkoolis. Kooliskäimise aeg jäi Maiele lühikeseks, vaid poolteist klassi, sest pärast 9. märtsi Tallinna pommitamist pandi paljud koolid kinni.

"Septembris oli juttu Eestist ära minemisest, aga millal või kuidas, ei olnud mul aimugi. Ema hakkas Nõmme korteris asju kokku panema. Mina oma karu ja nukku kaasa võtta ei saanud, aga oma kõige suurema varanduse, rahvarõivad, mis Türi mamma ja tädi Anni mulle kinkisid, pakkisin kohvrisse. Mu ema oli sentimentaalne ja toppis kohvrisse vanaisa valmistatud haamri ja vanaema plekk-kausi ning kindluse mõttes paki rohelisi kohviube," meenutas Maie, kes oli põgenemise hetkel üheksa-aastane.

Pere sai koha purjekale Navigaator. Kokku oli seal umbes 80 kaasreisijat, kellest 34 olid lapsed. "Mulle kui lapsele tundus see purjekas suur, aga mida ma ei teadnud, oli see, et see oli aastaid vees mädanenud ja seda ei jõutud lõplikult korda teha. Nii et me läksime teele poolmädanenud laeval," rääkis Maie.

Reis Rootsi ei kulgenud äpardusteta, paljud olid merehaiged ja kuna laev sõitis vaid purjede abi, tuli vahepeal ette tuulevaikusest tingitud seisakuid. Lõpuks jõuti siiski Gotlandile ning seal tervitas põgenikke lahke Rootsi rahvas.

"Meid sõidutati rongiga maakohta. Külarahvas oli rongijaamas vastas ja see oli tõesti uhke vaatepilt. Meile anti üks tore väikene punane maja, sinna olid voodid pandud, seal oli kööginurk ja isegi toit oli kööki valmis toodud," on Maie siiani tänulik.

Rootsis kohanemine ja keele omandamine läksid Maie sõnul väga kiiresti. Küll aga oli vanemate elu pingeline, sest tööd tuli teha pikki tunde ning Maie kasvas suuresti omapäi üles. "Nad läksid varahommikul välja. Mina pidin ise enese eest hoolitsema: toidud tegema, poes käima. Kui läksin kooli, panin omale võtme kaela. Tulin tagasi, tegin ise süüa. Kõik oli minu teha, sest vanemad olid lihtsalt ära."

Kanadasse suundus pere rahvusvahelise abiorganisatsiooni toel, mis pakkus tasuta ülesõitu Saksamaalt. "Meil oli 3500 dollarit kõrvale pandud, sellest 300 oli minu poolt, sest töötasin suvel poes. Kuna saime laevasõidu tasuta, jäi raha alles, et Kanadas elu alustada ja jalad alla saada. Õige pea ostis isa sissemaksuga väikese majakese ja üürisime tube välja," jutustas Maie, kes õppis Torontos hambaarsti õeks ning töötas hiljem Toronto Ülikooli juures hambakliinikus.

Aastaid hiljem, 1960. aastatel õnnestus perel Kanadasse tuua ka Eestisse jäänud vanaema, kes oli Nõukogude Liidust lahkudes 75-aastane. Kirja teel oli kokku lepitud, et pere läheb vanaemale lennujaama vastu, aga õnnetul kombel pandi ta varasema lennu peale, nii et Torontosse jõudes ei oodanud teda veel keegi. Muidugi ei osanud vanaema ka inglise keelt.

"Meile tuli telefonikõne, et siin istub üks inimene üksipäini, tal on teie aadress ja telefoninumber kaelas, kas te tulete talle järele. See esimene pilt, kui ma oma vanaema nägin, jäi mulle eluks ajaks meelde. Tal olid vanad kingad jalas, rätik peas ja pruun kott käes ning kui ta meid nägi, siis ta vaatas ja ütles: "Aga te jäite hiljaks!"," meenutas Maie.

Maie tütar Karin Ilves Bergen sündis 1962. aastal Torontos ning töötab prantsuse keele keelekümblusõpetaja ja eripedagoogina. Eesti identiteediga on Karinil olnud vastuolulised suhted. Intensiivsed rahvuslikud huvitegevused tema pigem mässulise olemusega hästi ei sobinud, pigem tekitasid protesti.

"Mulle oli vastumeelt see, kuidas Eestist eesti koolis räägiti. Mitte kaasaegsest Eestist, vaid ainult ajalooliselt, see oli nagu ajalooline imemaa. Ja kui ma olin juba teismeline, siis mu huvid muutusid. Siinne Eesti kogukond oli hästi konservatiivne ja nad vaatasid ainult ajas tagasi, mul kadus huvi selle kõige vastu," rääkis Karin.

Huvi tekkis uuesti alles siis, kui ta jõudis 40. eluaastatesse. Siis õnnestus tal natuke pikemalt Eestis aega veeta ning oma uurimustööga tegelda. "See võimaldas mul avastada Eestit, mis oli minu Eesti, mitte minu vanemate Eesti. See võimaldas küsimusi küsida ja asju uurida, mis tulid minult ja mitte vanematelt. Nii et see oli tegelikult väga positiivne. Eesti avanes mulle teisest küljest ja kuidagi progressiivselt."

Oma vanemate lugu peab Karin tähtsaks ning leiab, et tema põlvkonnal oli kindlasti kergem elu. Samas soovib ta, et ka põgenike laste lood jõuaksid inimeste teadvusesse. "Meie vanemad kaotasid oma lapsepõlve, meie lapsepõlv on nende omaga võrreldes suhteliselt kerge olnud, aga ka meil on omad võitlused olnud, need on lihtsalt teistsugused. Me elame teises kultuuris, uues kultuuris, ja me oleme pidanud siin hakkama saama. Meil on olnud kergem, aga meie mured on olnud teistmoodi," lisas ta.

Maie poja Peeter Ilvese tütar Laura Ilves on sündinud 1994. aastal Tallinnas ning ta töötab tarkvaraarendajana. Eesti taasiseseisvumise järel tekkis Laura isal soov Eestisse tulla. Laura ema on Eestis sündinud ja kasvanud. Kui Laura oli neljakuune, otsustas pere Kanadasse tagasi kolida, nii ei ole Laural sünnimaast otseseid lapsepõlvemälestusi. Küll aga oli ta pikemalt Eestis ülikooli ajal ning määratleb ennast jätkuvalt eestlasena.

"Kanadas on kõik inimesed kanadalased ja midagi veel – prantsuse-kanadalased, eesti-kanadalased. Keegi ei mõtle siin, et me oleme ainult kanadalased. Kanada identiteet ei ole nii hästi määratletud nagu see on Eestis või teistes Euroopa riikides," rääkis Laura, kellel on Eestis veedetud ajast väga positiivsed mälestused. "Mulle meeldisid väga mingid kohad, nagu näiteks Telliskivi, Kalamaja ja Pirita rand. Huvitav on see, et Eestis käib suurem osa naisi tööl – on arstid ja insenerid. Kanadas ei ole see nii väga levinud."

Laura peab võimalikuks ka tulevikus pikemalt Eestis viibimist. "Ma olen sellele mõelnud, kasvõi sellepärast, et Torontos on eriti raske maja osta: see on väga-väga kallis. Eestis saaksin ikka seda koos oma partneriga kuidagi teha. Ja ma tegelikult väga tahaksin, et minu lapsed õpiksid eesti keeles rääkima, sest minu vanaema on alati öelnud – kaob keel, kaob rahvas."