"Hingedepäeva tähendus on meie usundiga väga tugevalt seotud. Kui me mõtleme kuude nimetuste peale, siis oktoobrit on nimetatud kaua aega ju kooljakuuks või kolletamiskuuks. Hingedeaeg on vaikne aeg, on udused ilmad ja tuuletu aeg, ja kui vahest on ka tuuline, siis öeldakse, et hinged ei saa rahu, " selgitas folklorist Mall Hiiemäe. "Looduses kõik hääbub ja kaob ning see viibki meid kaduviku juurde."

Hiiemäe sõnul laseb inimene end ümbritsevast mõjutada ja nii tulebki kujutelm, et need, keda meie hulgas enam ei ole, aga on meile väga olulised olnud, on ikkagi mõtetes meiega.

"Eestlane on olnud ikkagi loodusrahvas," lisas Hiiemäe. "Looduse hääbumistunne mõjutab meid. Kõik väljad on vaiksed ja tühjad ning see tühjus viib meie mõtte kuhugi kaugetesse aegadesse, kus meie lähedased olid kõik veel olemas."

Hingedeajal tulevad Hiiemäe sõnul hinged kodusid külastama, me saame nendega mõttes kokku. "Siit tulevad ka need teated, et neile on pakutud saunaskäimist. Soomes on ka samasugused kombed olnud. Siis on neile veel toitu pandud. Need on igapäevased talutoidud, odrajahupuder, aga ka lihakraam ning kõik selline, mis on oma talu tooted, et me saame hingi pidulikult vastu võtta."

Teiste soome-ugri rahvaste pärimust vaadates on Hiiemäe sõnul ka neil olnud nii, et kujutati, et kadunuke tuleb sel ajal koju käima ning see, kelle peale me sel päeval mõtleme, selle me võtame siis kodus vastu.

Mulgimaa teadetes on kirja pandud, et kadunukesed tulid hulgakesi, terve perega. "Kadunukesi võeti vastu nii, et nende jaoks kaeti laud taluruumidesse, aga omainimesed ei istunud laua taha, vaid seisid laua kõrval püsti ja neid võtsid vastu peremees ja perenaine ning pärast saadeti kadunukesed tänades ära."

Praegu ei ole ju Hiiemäe sõnul niisugust võimalust, et kadunud meie kodusse tingimata tuleksid, sest meie kodude kohad on muutunud. "Me oleme linna läinud. Me saame mälestada küll neid, aga kuidas siis? Siis ongi see, et kõik muutub ja leiab uue otstarbe ning me paneme mälestusküünla põlema."

"Usundiuurija Oskar Loorits on jaganud mõtet, et mihklipäeval, 29. septembril algas hingedeaeg, aga neid seisukohti on erinevaid. Hingedeaja pikem periood on seotud ka just looduse hääbumisega," lisas Hiiemäe.

Sajandite tagusest minevikust on välja arenenud ka komme panna kadunukeste mälestamiseks jõulude ajal küünlad põlema ja vana-aastaõhtul lähedaste kalmudele. "Samuti komme, et kodudes pannakse küünlad akendele, mälestamaks inimesi, kes on meie elus olulised olnud."

Surnute kartus, vaimude kartus ja teispoolsuse kartus on ajaga süvenenud ning sageli inimesed ei soovigi Hiiemäe sõnul enam, et kadunukesed neid külastama tuleksid.

"Ei saa öelda, et on olemas täpne ja puhas tõde, sest kogu teaduses seisukohad muutuvad ja selles pole mitte midagi imelikku. Saunakütmise komme on näiteks meil taandunud, toidu viimine täpselt samuti, aga jõulude ajal jäetakse küll toidud lauale, et hingekestel oleks ka võtta. Kui peretraditsioon ei ole väga tugev, nagu praegusel ajal kipub olema, võivad isegi ühe põlvkonna jooksul traditsioonid hääbuda. Noored ei võta enam vanadelt oma teadmisi, vaid saavad neid igalt poolt maailmast," tõi Hiiemäe välja.

"On loomulik ka see, et ei saa ette kujutada, et need, kes meie hulgas on elavana olnud, tõesti jäljetult kaovad, see on hingede usk, mida peetakse paljudele rahvastele väga omaseks ja on erinevad kombestikud, mis seda kannavad. Vaikuse aeg on looduses vajalik, et siis kevadel taas ärgata," põhjendas Hiiemäe vaikse hingedeaja olulisust.

Lind on väga tugevalt hinge kujutelma kandja ka Eesti rahvausundis ja lindude lahkumine on samuti seotud sügisel saabuva vaikusega. "Linnud viivad endaga lahkudes midagi kaasa ja see on seepärast ka valus ja nukker aeg. Ootame siis, millal need tumedad ajad mööda lähevad ja päike jälle kõrgemalt hakkab käima ning nii see elurütm meil käib," ütles Hiiemäe.