Agressiivse rinnavähi diagnoosiga Carolin: ärge viivitage arstile minekuga
Kolme lapse ema Carolin Wilson-Kruus pidas 18 kuud karmi võitlust agressiivse rinnavähiga. Kui vähist oli võitu saadud, tabas naist depressioon. Tema sõnul ei tohiks arsti juurde minemisega viivitada, sest tänapäevaste ravivõimalustega on võimalik paraneda ka kolmanda staadiumi vähist.
"Viimasest keemiast on möödas aasta," ütles 35-aastane kolme lapse ema Carolin Wilson-Kruus "Ringvaatele".
Kui pisitütar sai aastaseks, otsustas Carolin ta rinnast võõrutada ja nii see algas. "Rindadest hakkas piim välja minema, aga ühest nagu ei läinud. Kui rinnad on erinevad, on see juba esimene ohumärk. Katsun ja katsun ja valutas ka."
Ta helistas mammograafile ja sealt öeldi, et kuna te lõpetasite just rinnaga toitmise on see kindlasti seotud rinnapiimaga. Veel öeldi, et muretsemiseks pole põhjust, sest ta on liiga noor.
"Lõpuks ma sain tasulisele vastuvõtule aja. See oli 2023. aasta märtsikuus," meenutas Carolin tema elu totaalselt muutnud päeva, "Arst ei öelnud ühtegi sõna, kui ta mu lümfe katsus, sest ta sai aru, et midagi on valesti. Ja mina sain tema näost aru, et midagi on valesti. Siis arst ütles, et nii noortel inimestel on vähk tavaliselt agressiivne ja mul on see juba lümfidesse levinud."
Pärast kõikvõimalikke uuringuid tuli lõplik diagnoos. Kolmanda staadiumi agressiivne rinnavähk, mis oli levinud lümfidesse. Sellele järgnes keemia, lõikused, tohutu ravi ja halb enesetunne.
Märtsi lõpus sai ta esimese keemiaravi. "Arst ütles, et minu agressiivne rinnavähk oli kümme aastat tagasi väga raskelt ravitav, aga tänaseks on just sellele leitud väga hea ravi," ütles Carolin.
Kokku sai Carolin kaheksa ravikuuri. "Olin nagu tsüklis. Esimesel päeval sul halb ei hakka ja järgmised kümme päeva olin lihtsalt voodis üks kest. Kõht on lahti, oksendad, ei suuda süüa, juua ega liikuda. Kaotasin tohutult kaalu," meenutas Carolin.
Ta ei andnud alla. "Mul oli tohutu võitlustahe. Üritasin end ellu äratada, voodist välja tulla. Ma tundsin, et ma pean enda elu eest võitlema."
Pärast keemiaravi olid vähirakud kadunud. Riskide vältimiseks otsustasid arstid siiski kogu haige rinna eemaldada. "Juuste kaotus oli minu jaoks väga raske," meenutas Carolin. "Sa ei ole ilus, sa ei ole atraktiivne. Rinna eemaldamise puhul ei põdenud ma üldse, kui on vaja, siis on vaja."
Pärast operatsiooni sai ta bioloogilist ja kiiritusravi. "Pärast seda öeldi, et pahalast enam pole," ütles Carolin, kes järgmisse kontrolli pidi minema poole aasta pärast.
"Ühel hommikul ei tahtnud ma enam tõusta. Minu mõõn siis alles hakkas. Ma nutsin, olin närviline, ärev, ma ei tahtnud mitte midagi. Mõtlesin kogu aeg, et miks see mulle tuli. Mis nüüd edasi saab. Ma ei saanud aru, miks ma üldse olen. Kõik masendavad küsimused käisid peast läbi. Üritasin käia väljas, kohtuda inimestega. Hästi palju mõtlesin sellele, et kas haigus tegelikult tahtis mind ära koristada, tahtis mind siit ära viia," meenutas Carolin oma elu süngeimat perioodi.
Ta on väga tänulik oma mehele, kes oli kogu aeg tema kõrval, aitas ja toetas. "Üritame olla rohkem praeguses hetkes, olla rohkem lastega koos, mitte mõelda sellest, mis homme saab, vaid elada täna ja praegu."
Carolin paneb südamele, et peab rohkem teadlik olema oma kehast. "Need on nii lihtsad asjad, mida jälgida. Kui te ei julge minna kontrolli, siis mõelge, et mida varem te teada saate, seda varem saate hakata ravima ja seda varem võite saada terveks. Ootamisega te terveks ei saa, ootamisega see ainult kasvab."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Ringvaade", intervjueeris Christel Karits