Andrei Zevakin: Medellinist leiab inimesi, kes jumaldavad Pablo Escobari
Andrei Zevakin rääkis Raadio 2 reisisaates "Reispass", et kuigi Kolumbia pealinnast Medellinist leiab inimesi, kes meenutavad narkoparuni hiilgeaegu katastroofilistena, siis on ka neid, kes teda jumaldavad ja talle elu lõpuni tänulikud on.
Andrei Zevakini ja Robin Valtingu reis ja sellest valminud reisisaade viis nad Ladina-Ameerikasse – Kolumbiasse, Kuubale ja Argentiinasse.
Pika reisi jooksul juhtus ka palju meeldivat ning meeste soov Ladina-Ameerikasse tagasi minna kasvab iga päevaga, aga tuli ette ka momente, mis olid kergelt öeldes harjumatud. "Kui Kolumbias Medellinis lihtsalt autoga sõita või ringi kõndida, siis näed tegelikult parkides ja tänavatel narkomaanide pesasid. Näed, kuidas inimesed lihtsalt näiteks keset parki vegeteerivad, on sinna mingi väikese istumise püsti pannud, kes teevad tünnis lõket ja ajavad juttu, kes on pikali mees, kes suitsetavad midagi või nuusutavad liimi. Seda ei ole ma harjunud tänavapildis nägema," meenutas Valting.
Zevakin kinnitas, et Kolumbia tänavapildis oli tõesti palju narkomaane. "Omavahel arutasimegi, et nad lihtsalt tiksuvad, näed põhimõtteliselt oma silmaga, kuidas nad mingeid aineid teevad, suured kambad ja keegi ei tee teist nägu ka mitte. Kedagi ei koti. Siin on niimoodi, ma olen bussiaknast näinud, et mõni pomš toetab ennast bussipeatuses lihtsalt istmele ja kohe on politsei tal sabast kinni. Meil ei anta armu ka sellistele inimestele," rääkis Zevakin.
Üldiselt võis sellistel kogunemistel näha meesterahvaid, naisi leidus ka, aga väga vähe. "Nad ei teegi mitte midagi. On iga päev sama koha peal sama pilves," naeris Valting. Zevakini sõnul oligi Kolumbia külastatud riikidest kõige veidram. "Seal on nii palju autosid ja seda püütakse kuidagi kontrolli alla saada. Autodel on numbrimärgid ja olenevalt numbrist, millega su auto numbrimärk algab, tähistab seda, mis päeval võid sa autoga sõita. Nii et oletame, et su numbrimärk algab ühe, siis tohid sõita näiteks esmaspäevast neljapäevani ja reedeti ei tohi sõita," selgitas Zevakin.
Zevakin ja Valting rentisid ka ise auto, kuid seda detaili auto väljarentijad ei täpsustanud. "Me ei tohtinud sõita, aga ikkagi sõitsime. Meile ei öeldud seda ja siis tuli välja, et me ei tohtinud sõita täpselt sellel päeval, kuhu meil oli planeeritud väljasõit. Siis mõtlesime, et vahet ei ole," lisas Zevakin. Kõige rohkem kardeti karistust, mis valel päeval sõitjatele osaks võib saada. Nimelt ei tehta lihtsalt trahvi, vaid võetakse ka auto ära, et peale trahvi saamist kohe uuesti autole hääli sisse ei pandaks.
Sellegipoolest peab Zevakin Medellini väga ilusaks paigaks. "Kui öösel jõudsime ja esimesest kurvist avanes vaade orule, kus on Medellin, siis olime kõik pahviks löödud. Tõesti väga-väga ilus oli," sõnas Zevakin ning lisas, et kuigi Medellini peetakse väga ohtlikuks paigaks, siis nemad otseseid ohtusid ei kogenud.
"Seal on eraldi teema ka Tinderiga, mille kasutamise eest Ameerika Ühendriikide saatkond inimesi hoiatab, sest seal tegutsevad mingid gängid, kes neid tüdrukuid kontrollivad. Kui sa lolli turistina mõnega kokku saad, siis sind droogitakse ära, heal juhul varastatakse paljaks või lähed maksadoonoriks," rääkis Zevakin, kes käis dokumenteerimas ka kohalikku ööelu.
"See oli ka täiesti kreisi. Lähed vaikselt põhilisele peotänavale, elu hakkab pihta kuskil kesköösel, enne vaikselt kogunetakse. Lähed kuhugi baari istuma. Baaris on 20 kuni 30 naisterahvast, kes inimesi teenindavad. Alguses mõtled, et väga veider, et miks neid siin nii palju on, aga hiljem saad aru, et kui möll juba pihta hakkab, läheb asi käima," rääkis Zevakin ning lisas, et prostituutide hulk, keda tänaval näha võis, oli täiesti uskumatu.
Zevakin üritas mõne teenusepakkujaga ka intervjuud teha. "Käisin läbi 20 või 30 prostituuti, läksin nende juurde ja ütlesin, et mul on selline veider küsimus. Teen reisisaadet ja tahaksin intervjuud teha. Tahan viis minutit su ajast, seksi ei taha, suhuvõttu ka ei taha, suguhaigusi ka ei taha, nägu ei näita, filmime kaameraga, lihtsalt räägi oma elust ja kui ma käisin läbi 30 prostituuti, siis 28 neist sain ma korvi. Ma oleksin pakkunud viie minuti eest sama raha, mis ta saab tunni aja tavapärase teenuse eest," oli Zevakin hämmingus.
"Pärast tuli välja, et nad lihtsalt kardavad neid kaameraid nii väga, et neid väga ei huvita, kas oled seljaga kaamera poole või mis iganes. Nende vanemad ega keegi ei tea, et nad on tänavatel. See on siuke kõrvaläri, sest Medellinis on elu ikkagi päris keeruline," lisas ta. Kaks naist, kes olid nõus rääkima, selgitasidki, et toetavad rahaliselt oma pere ning peamised kliendid on ameeriklased. "Sest tunnihind oli vist sada dollarit ja kohalik ei jõua seda maksta."
Kolumbias avastati julgelt ka kurikuulsa narkoparuni Pablo Escobari pärandit. "Pablo Escobari nime on paljud kindlasti kuulnud, aga seda, mida ta täpselt tegi ja miks ta nii paljudele kohalikele tegelikult nii kahjulik oli, seda palju inimesed ei pruugi teada. Meie töö oligi tegelikult see kõik läbi käia, näha neid inimesi, kes on Escobariga kohtunud, mida on temalt saanud ja millise pärandi ta mõnesse Medellini piirkonda tänaseks jätnud on," rääkis Valting.
Medellinis tuli välja, et enamustes linnaosades leidsid elanikud, et Escobari mõju on olnud väga negatiivne ning see, mis Escobari ajal Medellinis toimus oli katastroof. Samas leiab Medellinist ka narkoparuni endanimelise naabruskonna, mille Escobar ise üles ehitas. "Varem oli see prügimägi. Inimesed elasid prügimäel. Kedagi ei kottinud, mida nad tegid ja kus nad olid, ise vaatasid, kuidas ellu jääd. Siis tuli Pablo, hakkas maju ehitama ja lõpuks oli seal äkki isegi paar tuhat maja. Nii et kujuta ette, et sul pole mitte midagi ja siis tuleb mingi vend, annab sulle maja, palun, mine ela seal ja mõju inimestele elule oli pigem positiivne. Seal naabruskonnas olid Escobarist igal pool pildil, tema temaatilised poed, juuksurid ja baarid," jutustas Zevakin.
"Üks mees kutsus meid ka enda koju, läksime siis vaatama ja seal oli kuus või seitse tuba, umbes sada ruutmeetrit. Mõtlesime siis, et me isegi Tallinnas elame väiksemas korteris. Muidugi oleneb, kuidas need hallatud on, aga üldiselt on need majad ikkagi võidunud. Sest inimestel raha ju ikkagi ei ole. Püüavad selle eluga kuidagi toime tulla," lisas ta. Valting täpsustas, et ühel sajaruudusel pinnal elatakse peaaegu terve suguvõsaga. "Ega seal mingeid tingimusi lõpuni välja ikka ei ole," nentis Valting.
Proua Margarita, kellele maja esimene korrus kuulus, jutustaski meestele, kuidas Escobar talle elamispinna kinkis. "Ta tänab jumalat, et Escobar tema elus oli ja hindab teda siiamaani kõrgelt ning on elu lõpuni tänulik. Seda sama sõnumit, et Escobar oli keegi väga hea, antakse edasi ka lastele ja lastelastele ning võibki öelda, et seal naabruskonnas teda jumaldatakse," rääkis Zevakin.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Reispass", intervjueeris ivo Tšetõrkin