Kätlin Kontor-Kirss sõnas, et pseudonüüm Eleonora Berg lahkus koos Toomas Kirsiga. "See oli väga suuresti ühine töö," ütles ta ja mainis, et põhjus, miks ta pole oma nime alt tahtnud kirjutada, peitub ka sellest, et tal on olnud alati väga palju erinevaid töid ja tegemisi, millest osad on televisioonist valgusaastate kaugusel.

"Stsenaristi tiitliga oma nime alt kirjutades käib kaasas mingi avalik kuvand ning sel ajal, kui ma kirjutasin "Kelgukoeri" ja "Pilvede all", olin ma diplomeeritud tugiisik, ma olen seda tööd teinud üle kümne aasta ja see tähendab suhtlemist hoopis teistsuguste inimeste ja asutustega ning ma tundsin, et see võib hakata segama seda tööd," mainis Kontor-Kirss ja lisas, et samuti töötab ta rahvakohtunina. "Ma tahtsin hoida need rollid lihtsalt lahus ja seetõttu Eleonora Berg sündis."

Kontor-Kirss kinnitas, et temal paksu nahka ei ole ja ta luges alati arvustusi ja kommentaare. "Ma täiesti füüsiliselt jään haigeks halbadest sõnadest ja neid oli palju, iga projekti eest saime me peksa ja need tegid Toomasele ka haiget," ütles ta ja lisas, et nüüd on ta targem ja enam kommentaare ei loe. "Paksu nahka mul endiselt ei ole, pigem on kiitus ja tunnustus see, mis annab tiivad ja tekitab tunde, et tegelikult ma oskan veel paremini, see ei ole üldse minu lagi."

Andra Teede: inimesed tahavad näha, kuidas Alma ja Laine viina võtavad ja nalja viskavad

Andra Teede rõhutas, et tema ei näe telestsenaariumi kirjutamises midagi halba. "Ma ei näe ka seda, et näitleja jaoks teles mängimine oleks kuidagi suur masendav häbi," nentis ta ja ütles, et tõde on hoopis vastupidine, et "Õnne 13" juures on ukse taga pidevalt järjekord ja on isegi näitlejate vahel konkurents, kes saab rohkem eetriaega. "Mõned, kes ei saa, kerivad isegi skandaale, et miks teisi rohkem näidatakse."

Ta tõi ka välja, et nemad "Õnne 13-s" ühtki tegelast ära ei tapa, kes tahavad ära minna. "See on täiesti okei, kui näitleja otsustab, et tal pole enam aega, kolib ära või läheb teatrisse täiskohaga tööle, meil on selline reegel, et need lihtsalt kolivad minema ja need tegelased surevad, kes on ka päriselt surnud."

Teede sõnul on vaatajate kohtumistel selgunud, et eelkõige tahetakse vaadata seda, kuidas Alma ja Laine võtavad viina ja viskavad nalja. "Nad tahavad näha, et Almale tekkis kosilane, seda mult küsitakse alati, siis mult küsitakse, et Anneli võiks saada oma karistuse ja Taivo Palm võiks hakata kaineks."

"Tegelase piinamine on stsenaristi töö, sinna lähebki põhiline aur, mitte see, et kõik peaks luuvähi saama, aga elu tuleb raskeks teha, Allan Petersoni on hea natukene alanda, temast ei saa kunagi firmajuhti, kui ta läheb kuskile tööle, siis tuleb teha, et tal läheks kohe midagi tuksi ja Raivo E. Tamm mängib seda nii suurepärast, kuidas Allan muutub jälle natukene väiksemaks," tõdes ta.

"On väga palju asju Eesti kultuurimaastikul, millest mitte keegi ei arva mitte midagi ja see, kui keegi su tööst kirglikult midagi tunneb, siis see näitab, et see on midagi väärt," ütles Teede.

Martin Algus: komöödiate kirjutamine on omamoodi teraapiline tegevus

Martin Algus ütles, et huvitav on kirjutada tegelasi, kes on kurjad või halvad. "Aga mina arvan, et kirjutades sa pead neid armastama, neisse piisavalt lugupidevalt suhtuma, et neid mitmedimensiooniliseks kirjutada, sest kui sa annad talle kirjutajana kohe hinnangu, et ta on halb tegelane, siis ta jääb kahedimensiooniliseks plakatiks," ütles ta ja lisas, et kui tahad, et selles tegelases oleks hing sees, siis sa pead temasse suhtuma hoole ja armastusega. "Sa võid teda pärast ekraanil nähes koos teiste vaatajatega vihata, aga kirjutades peab suhtuma temasse suure respektiga."

Algus kinnitas, et ta naudib väga ka komöödiate kirjutamist. "See on natukene alavääristatud žanr, seda on lihtne materdada, ta on kõige rohkem alasti, aga ma teen mõnuga seda, mina naudin, näitlejad naudivad, osa rahvast naudib, osad kritiseerivad, aga mul on kasvanud paks nahk, et mind ei huvita kriitika," selgitas ta ja rõhutas, et tal ei ole komöödiaga mingit valehäbi. "See on omamoodi teraapiline tegevus."

Tema arvates võib eelarvamus sarjadesse tuleneda 1990. aastate algusest, kui Mehhiko sarjad olid eetris ning arvati, et see on mingi teisejärguline tegevus nii kirjutajatele kui ka näitlejatele. "Tegelikult on sarjad vahepealse aja jooksul teinud väga suure arengu, sarjad on läinud järjest kvaliteetsemaks ning eriti Eestis pole paremat varianti näitlejal end kaamera ees proovile panna kui sarjas."

"On mõned näitlejad, keda sarjadesse ei kutsuta, kes ütlevad, et ta ei lähe, sest ta ei taha, aga ta pole tegelikult kutset saanud," mainis Algus.