"Lapsepõlves ümbritsesid mind ema ja vanaema, õdesid-vendi mul ei ole, aga mitmed koerad olid ka meie pere osa. Meil on väike pere, sest ka emal polnud õdesid-vendi. Vanaemal oli kaksikõde ja veel neli õde," ütles kunstnik Flo Kasearu.

Isaga ta kasvanud ei ole. "Aga meil on Miilu, ema elukaaslane, keda ma ei ole isaks kutsunud, ta on kiviaja inimene, kes teab, kuidas igas olukorras ellu jääda, kuldsete kätega vana aja inimene, aga isarolli ta võtnud ei ole," muheles Flo. "Minu ema on olnud mulle ema ja isa eest. Ma ei ole millestki puudust tundnud."

Flo sõnul on ta oma pärisisal külas käinud. "Harvadel kordadel lapsepõlves. Isa juures ma ikkagi joonistasin, sest ega meil koos midagi muud väga teha ei olnud. Joonistasime lõustasid. Tema joonistas ees ja mina matkisin teda. Nüüd on kokkupuuteid vähem, vahel ta helistab, tavaliselt sünnipäeval ja naistepäeval. Kui ma vastu võtan, siis ta räägib minuga nagu ma oleksin viieaastane, ütleb mulle näiteks totulotu. See on minu jaoks nagu naljakas ajahüpe. Mina olen oma eluga edasi läinud, ta ei ole sellega kursis, nii et formaalselt ta nagu on, aga seal ei ole emotsioone," selgitas Kasearu.

"Flo isaga läksime lahku, kui Flo oli aastane. Headel alustel, meil ei olnud varajagamisi ega vägivalda, lihtsalt inimeste vaated elule olid natuke erinevad," lisas Margo Orupõld, Flo Kasearu ema ja Pärnu naiste tugikeskuse juht.

Pärast keskkooli soovis Margo saada psühholoogiks või juristiks. "Psühholoogid töötavad Seevaldis, seal pole mitte midagi huvitavat ja juristid ajasid põllul kadunud lehmi taga, ei olnud ka väga huvitav, nii et täiesti juhuse tahtel läksin majandust õppima. Tänu sellele, et olin aktiivne ettevõtja, tehti mulle pakkumine ja kui ma lõpuks Pärnus naiste tugikeskuse algatasin, millega ma siiamaani tegelen, siis tegelikult olen ma saanud, mida olen tahtnud. Tegelen psühholoogiaga ja juriidikaga," ütles Orupõld.

Kolme tähte mõtles kaks kuud

"Mu ema on suunamudija, sest tänu minu nimele on noori Flo-nimelisi inimesi juurde tekkinud," muheles Flo.

Margo meenutas, et kuna tal lapse sündimise ajaks polnud lapsele nime valitud, läks ta kuu aega hiljem, kui seadustes lubatud nimepanemise aeg juba möödas oli, ametniku juurde ja sai seal väga pahandada ning talle lubati isegi trahvi teha.

Palumise peale ametnik siiski nõustus lapse nime ära registreerima, kuid kuuldes, et lapse nimeks saab Flo, hüüdis südantlõhestavalt: "Seda kolme tähte te mõtlesite kaks kuud?" naeris Margo. "Ma ütlesin, et jah, lihtsaid asju tulebki kaua mõelda."

Kui eesnimi pandud, oli vaja lapsele ka perekonnanimi panna. "Ma ütlesin talle, et mul on täitsa suva, mis perekonnanimi panna, selle peale ma ei ole mõelnud," meenutas Margo. "Valige ise, kumba tahate ja ametnikule meeldis Kasearu rohkem kui Orupõld."

Lõpetas gümnaasiumi kuldmedaliga

Margo rääkis, et Flo puhul ei üllatanud teda see, et ta kunstnikuks hakkas, vaid hoopis see, et ta kooli ajal ei teinud matemaatika riigieksamit. "Flo lõpetas ju kuldmedaliga, ta oleks võinud kõik eksamid ära teha. Ma olen väga seda meelt, et inimesed teevad oma elus otsuseid ise ja kuidas see mulle meeldib, see on minu enda probleem."

Flo meenutas, et tahtis kõigepealt näitlejaks saada. "Käisin Pärnus näiteringis, aga mind visati sealt välja," naeris Flo. "Nüüd mõtlen, et küll on hea, et visati, sest kui ma oleksin praegu näitleja, siis see oleks raiskamine. Siis ma tahtsin ärinaine olla, tahtsin ema järgi majandust minna õppima, aga lõpus käisin palju kunstiringides ja see hakkas mulle rohkem meeldima."

"Ma olen elus väga palju üksi olnud, isa oli kogu aeg merel ja ema tööl. Sõbrad käisid tihti külas, sest mu vanemaid polnud kunagi kodus," meenutas Margo oma lapsepõlve. "Minu vanemad olid minu üle alati väga uhked, eriti isa. Ma olen kasvanud nagu Tarzan. Kui tõmmati laev dokki, oli vaja värvida, ma ka tegin seda, olin kogu aeg suviti isaga kaasas ja igale poole kaasatud, aga ma ei olnud kunagi kellelegi tüliks."

Ei suutnud lapse isaga pikalt koos elada, sest mees tuli igal õhtul koju

Margo peab ennast isa lapseks. "Tark aktsepteerimine, olemas olemine, kunagi ta ei suunanud, lugemine on mul isast, kes oli laia silmaringiga ja lahtise olekuga, ta ei kasvatanud ega karistanud," loetles Margo oma isalt saadud positiivseid külgi ja häid omadusi. "Kõik, mis toimub inimese arenguga, sellega tegeles isa. Ma ise tunnen ennast ära pigem oma isana kui emana."

Ettevõtlusest loobus Margo seepärast, et see oli kogu aeg üks ja sama. "See jäi kängu, ma ei talu rutiini. Ettevõtlus hakkas ära tüütama. Ma tulin abivajajate aitamise valdkonda õigel ajal, see oli täiesti tühi, müra nii palju, kui tahad," on Margo tänulik. "TPI-s kirjutati mu diplomile majandusinsener, aga insener ongi ju lahenduste looja."

Koolis oli Margo väga tubli laps, kelle peale alati võis loota ning igale poole osalema ja esinema saata. "Gümnaasiumis olin natuke ettearvamatu, sest kuidagi tuleb ju suureks ka saada. Suitsu ja alkoholiga ma ei tegelenud, aga 9. klassis ma võtsin endale eesmärgiks välja selgitada, kui palju on võimalik puududa tundidest enne kui sind koolist välja visatakse. Nõukogude ajal ei visatud välja, kuskil poole aasta pärast ma lõpetasin selle ise ära," ütles Margo. "Ma ei teinud halbu sigadusi, ma sain leebelt suureks."

Flo isast läks Margo lahku seepärast, et ei kannatanud lõpuks enam välja, et mees tuli igal õhtul koju. "Minu isa ei tulnud igal õhtul koju," muigas Margo. "See ei olnud minu maailm. Kuna ämm kukkus oma poja elu korraldama, andis see mulle hea ettekäände mehest lõplikult lahku minna."

"Meie pere naised on kõik sünnitanud 26-aastaselt. Nii minu ema, mina kui Flo ka," lisas Margo.

Kõik emad ei ole kallistajad ja ninnunännutajad

"Mina olen emana pehmeke ja vuss," meenutas kahe lapse ema Flo. "Kui ma mõtlen oma sõbrannade emadele, kes on suured kallistajad ja ninnunännutajad, kes tulevad värskete viineripirukatega, siis minu ema ei kallista, ei ole viineripirukaid. Mul on võrdluspilt oma sõbrannade emadega, kes on soojad ja emalikud, seda mu emal ei olnud ja seda asendas minu vanaema."

Flo ja Margo meenutasid oma elu kõige traagilisemat sündmust. "See oli 12. klassi lõpetamisel, viimane eksam oli veel teha. Tuli teade, et pinginaaber sai Tallinn-Pärnu maanteel autoga sõites surma. Ta oli nagu meie laps ka, sest ta oli tihtilugu meil. Sellise laksu saad kätte, ei osatud aidata, ei osanud minagi aidata, kõik vaatavad, kuidas ise ellu jääda," meenutas Margo. "See oli tervele koolile väga suur trauma. On asju, millest ei saa mitte kunagi üle."

Tahtis tõestada, et ta ei ole hall mass

Esimesel katsel Flo kunstiinstituuti sisse ei saanud. "Olin riigieelarvevälisel tasulisel kohal. Järgmisel aastal sain tasuta kohale," meenutas Flo. "Alguses tahtsin hoopis restaureerimist õppima minna. Algus oli üldse väga raske, minu teadmine kunstist ei olnud selline nagu nendel, kes tulid Tallinnast. Ma ekstra kuidagi pingutasin ka, tahtsin tõestada, et ma ei ole see hall mass. Teadmine jõuab mitme aastaga kohale."

Flo sõnul ei ole kunstnik nagu näitleja, kes saab kohe pärast etendust plaksutuse. "Paned töö kuskile üles ja siis inimesed käivad, on mingi külalisteraamat, kuhu inimesed formaalselt kirjutavad, mõni vahel isiklikult ka ütleb. Aga kui tegime lähisuhtevägivallast näituse, kus mu ema oli peakonsultant, siis nii palju tagasisidet ma polegi kunagi saanud, see läks inimestele korda, aga tagasiside ei ole enam see kõige esmane asi, miks ma seda teen," selgitas Flo.

Isiklikke etendusi annab oma majamuuseumis

Väga palju saab Flo tagasisidet, kui ta teeb oma majamuuseumis tuure. "See on isiklik etendus, seal ma saan selle aplausi lõpus. Seal ma saan selle isikliku kontaktivajaduse kätte ja siis ma võin teha ka kuskil linnaruumis mingeid asju nii, et ma otseselt publikut ei näe," selgitas Flo. "Elu ja kunst on mul väga läbi põimunud."

Kuna Flo töötab kodus, on ta laste jaoks kogu aeg olemas. "Lastel on ka kõik vahendid olemas, nüüd on laste otsustada, mida nad tahavad teha. Praegu vanem laps tahab väga saltosid teha ja hüpata ühe garaažikatuse pealt teisele," muheles Flo, kelle lastel on päris suur vahe, vanem laps on 12-aastane ja noorem saab kaheaastaseks.

"Lastel on kogu aeg laud kaetud. Võta ja tee. Teadlik lauakatmine käib kogu aeg, igale poole kaasavedamine ja ma mõistan last, et tal on kõigest juba üleküllus," sõnas Margo.