Alkoholi tõttu mehest ja lastest ilma jäänud naine: alkoholism on aeglane surm
Endine alkohoolik Riina Naeris lootis aastaid, et ta suudab iseseisvalt alkoholi küüsist välja ujuda. Viimase tõuke abi otsimiseks andis talle samuti alkoholiga pahuksis olnud elukaaslase surm.
54-aastane Riina Naeris on ligi 20-aastase staažiga alkohoolik. Eelmisel kevadel jõudis ta sügavas kriisis Lootuse külla, mille sõltuvusprogrammist võtab täna osa 11 naist. "Ei mäleta, et oleks nii palju olnud," nentis Lootuse küla tegevjuht Raiman Kukk "Ringvaates".
Naeri lugu on neist kõige tavapärasem – ta on alkoholisõltlane, kes langes lõksu tasahilju. Lootuse külla tuli naine süükoormaga pärast seda, kui ta elukaaslane oli end surnuks joonud. "Ta oli köögilaua taha istunud ja seal kukkunud. Ta oli põhimõtteliselt 2,5 kuud voolikute all ja toideti kunstlikult. Organid ütlesid järjest üles," meenutas naine. "Teda tagasi ei too. Ma üritan end ise korda saada."
Naeris oli aastaid toimiv alkohoolik ja ei näinud seltskondlikus napsutamises mingit ohtu. Oma esimese pitsi võttis ta, kui oli 16-aastane. "See oli maasikaliköör. Ma võtsin kolm pitsi ja mul oli pärast nii paha, et ma ainult öökisin," meenutas ta.
Ühel hetkel hakkas ta ennast töövabadel päevadel alkoholiga premeerima. "Ma leidsin endale alati õigustuse, et ma olen ju selle ära teeninud – homme ei pea tööle minema, võtan napsu ja üritan mitte üle pingutada. Kahjuks see alati ei õnnestunud ja siis oli hommikuti niivõrd kehv olla ning ma mõtlesin, et okei, ma teen 100 grammi. Eriti kui oli veel seltskond ka kõrval, läks asi käest ära. Nii see pall veereski," kirjeldas ta.
Vaatamata kõigele suutis ta esialgu ametis olla ja arveid maksta. "Ma lootsin ikkagi hingest ja südamest, et ma saan hakkama, ma ujun välja, aga tegelikult see ei ole nii lihtne, sa ei uju välja," tunnistas ta.
Aja jooksul alkoholikogused suurenesid, viimaks kadus ka töökoht ja oma elu kontrolli all hoidmine muutus järjest keerulisemaks. Naise noorem poeg kolis ema juurest tuttava juurde eraldi elama, kui ta oli kõigest viieaastane. Vanem laps oli juba varem õe hoolde usaldatud. "Elukaaslasel olid sõbrad, siis olid tihti peod ja lapse turvalisuse pärast."
Ühe korra muutus Naeri elukaaslane alkoholi tarbides naise vastu vägivaldseks. "Ma ei saanud umbes kuu aega välja minna, kuna mõlemad silmad olid potisinised," meenutas ta.
Nii-öelda eelmisele elule tagasi vaadates tõdes Naeris, et alkoholism on aeglane surm. "See võib sul 15, 20, 30 aastat kesta," märkis ta. Lootuse külla jõudis ta pärast elukaaslase surma. "See oligi kõige suurem löök. Peale seda olin jälle rivist väljas, tarbisin alkoholi, siis sain jälle korda, siis hakkasin jälle otsast peale. Ja siis ärkasin ühel hommikul ja mõtlesin, et ei, ainus koht, mis mind vist aitab on Lootuse küla."
Tänaseks on tal kümnekuune Lootuse küla põhiprogramm läbitud ning nüüd aitab ta samas kohas oma saatusekaaslaseid. Naine tunnistas, et Lootuse külaga jäi ta seotud hirmust vanasse auku kukkuda. "Kui sa oled ikkagi 15 aastat enda elust niimoodi raisanud, ega see kümne kuuga üle ei lähe. See, kui ma nüüd ütlen, et ma mõtleks selle eelmise elu peale, siis ma valetaks nii iseendale kui ka teistele," tunnistas ta.
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Ringvaade"