Lipödeem on krooniline haigus, mis põhjustab rasva liigset kogunemist ja turset keha eri piirkondadel, eriti jalgadel ja kätel. Suure osa oma elust ei osanud Lapmaa arvatagi, et ta on haige, mistõttu üritas ta oma keha varjata. Mullu suvel tuli ta oma diagnoosiga aga Instagramis avalikkuse ette, et teisigi aidata.

"See, kuidas ma end tundsin teadmatuses olles, oli nii kurb ja kohutav. Kui sa käid iga päev peeglist mööda ja sa ei tunne ennast hästi ja sa oled oma kehaga igasugu ekstreemsusi teinud selleks, et paista normaalne. Kui mina saan oma jagamise ja teadlikkuse tõstmisega aidata kasvõi üht naist, nüüd ma juba tean, et ma olen mitmeid naisi aidanud, siis ma arvan, et see on seda väärt," rääkis Lapmaa.

Enda diagnoosini jõudmine võttis Lapmaal aega 16 aastat. Lapmaa meenutas, et 15-16-aastaselt hakkas ta kaalus juurde võtma, olles enne täiesti tavalises vormis olnud. "Selle kaalust juurde võtmisega muutusid mu jalad, sel ajal ma mõtlesin, väga tselluliidiseks, naha tekstuur oli väga krobeline. Kui ma peale keskkooli lõppu alla hakkasin võtma ja olin väga heas vormis, kõhulihased peaaegu paistsid, siis mu jalad olid ikka kehaga võrreldes proportsionaalselt suuremad, samamoodi see naha tekstuur oli krobeline," rääkis Lapmaa, kes tollal arvas, et ta ei tee piisavalt trenni ega toitu piisavalt hästi. "Arvasin, et see on mu enda süü," sõnas ta.

Postitantsu eratrennis algas Laura teekond lipödeemi diagnoosini, kui treener tõi välja, et ta jalgadega pole kõik korras. Google'i abil määratud enesediagnoosile sai Laura kinnitust ka perearstilt, kes suunas ta juba taastusraviarsti poole.

"See on rasvumishaigus, haiged rasvarakud ei allu trennile ja terviklikule toitumisele. On sellised rasvapallikesed naha all, need teevad haiget, tekitavad kergelt sinikaid, ebaproportsionaalsus on näha üla- ja alakeha vahel," selgitas Lapmaa. Lümfiterapeut Kadri Allikmäe sõnas, et diagnoosi panek jääb tihti hilisemaks, kuna haigust aetakse sageli segamini rasvumisega.

Kuna haigus trennile ja tervislikule toitumisele ei allu, siis on Lapmaa sõnul väga kerge enda eest üldse mitte hoolt kanda, sest tekib arusaam, et sel pole mingit mõtet. "See on selline surnud ring, sa ei saa iseendaga läbi, sa vaatad ja tunned end enda kehas lõksus, see tunne on vastik," jagas ta.

Ravi haigusele otseselt pole, kuid haigust aitavad kontrolli all hoida eri konservatiivsed ravimeetodid: kompressioonid, lümfiteraapia, liikumine ning muudatused toitumises. Lapmaa puhul neist aga kasu ei olnud, mistõttu otsustas ta lõpuks operatsiooni kasuks, milleks pöördus Hispaanias just lipödeemile spetsialiseeruva kliiniku poole. Üks operatsioon on tehtud, kaks veel ees.

Haigusest teadlikkuse kasvatamisega loodab Laura, et paranevad ka abisaamise võimalused. "Kuna tegemist on suures osas ka geneetilise haigusega, siis on mul hirm, et ka mu tütardel võib see kunagi avalduda. Mu lootus ja südamesoov on see, et neil on siis võimalused ja abisaamine nii palju suurem, et nad ei pea läbi käima seda, mida mina praegu läbi käin."