Toompere: kui mind ei lubatud filmi mängima, mõtlesin lavakast ära tulla
Lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere meenutas "Prillitoosis", et mõtles pärast seda, kui tema lavakunstikooli kursuse juhendaja Kalju Komissarov ei lubanud tal ühte filmi mängima minna, koolist ära tulla. Õnneks tuli mõistus pähe, rõõmustas ta.
Hendrik Toompere on Eesti Draamateatris töötanud alates 1990. aastast. Lisaks teatrilavadele, meeldib talle ka filmides mängida. "Need on kaks täiesti erinevat maailma. Aga filmi puhul on tore see, et sa lähed kohale, mingit stseeni valmistatakse pikalt ette, siis sa oled seal päris keskkonnas –näiteks oledki puuriida juures, sul on puud, sul on taevas, ongi see sodi siin maas, kui sa kukud maha, siis suu ongi okkaid täis. Seal on see ehe moment juures," võrdles ta teatrit ja filmi.
"Tollal kui mina alustasin, oli filmilint kallis ja duubleid filmiti vähe, kolm-neli duublit. Praegu on lihtne, praegu tehakse 20. Mõni hull teeb 40, see on väga tüütu. Aga siis sa pidid selleks kolmeks võimalikuks duubliks ennast niimoodi kokku võtma ja leidma üles selle plahvatlikkuse, et sa nagu mängid ja sa ei mängi, sa oled kohal, sa oled ehe, sa oled ootamatu. See on tegelikult selline adrenaliinilaks. Vot nende tunnete ja hetkede pärast see ongi huvitav," kirjeldas ta.
"Üldiselt on niimoodi, et näitleja ei kontrolli filmis praktiliselt absoluutselt seda, mis sellest filmist pärast välja tuleb. See lõigatakse kokku. Režissööril on omad plaanid, tempod, rütmid, muusikad. Teatris on täiesti vastupidi. Erinevalt lavastajast kontrollib teatris näitleja absoluutselt seda, mis laval toimub," lisas ta.
Toompere lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 1988. aastal. "Seal sai selgeks õpitud väga palju nii-öelda käsitööoskuseid ja ennast proovida. Pärast lavakooli lõppu toimus täiesti teistsugune õpe. Kui Evald Hermaküla mind draamateatrisse kutsus, siis ma kõrvalt vaadates nägin, kuidas ta tegelikult tegi, sest mul tekkis spetsiaalne huvi selle asja vastu," meenutas ta.
Toompere kursuse juhendaja lavakunstikateedris oli Kalju Komissarov. "Mina sain temaga päris hästi läbi, välja arvatud üks situatsioon, mis tekkis, kui ta mind ühte filmi mängima ei lubanud. Siis ma mõtlesin küll, et see on ikka sigadus ja ma ei tea, lähen koolist minema. Õnneks tuli mõistus pähe."
Ka pärast kooli lõpetamist on Toompere ringiga lavakunstikooli tagasi jõudnud. Küll aga õppejõu rollis. "Selles on juba kümme aastat möödas. Mul on neid õpilasi üksjagu. Minu poeg (Hendrik Toompere jr - toim), üks minu õpilastest, on praegu draamateatri kunstiline juht," lausus ta.
Lisaks näitlemisele armastab Toompere ka maalikunsti. "Mulle on maalikunst ja kunst üleüldse alati väga oluline olnud. Mul on ka väga palju sõpru, kes on maalikunstnikud. Kui ateljees käid, siis see tärpentiini ja õli lõhn ja kõik poolikud pildid, selles on eriline emotsionaalne laeng või saladus sees, mis seal kõik toimuma hakkab. See on mulle kogu aeg nii paeluv tundunud, aga mul pole mingisugust joonistamisoskust," selgitas ta.
Maalimiseni jõudis ta vahetult enne koroonaaega. "Oli Kivirähkil 50 aasta juubel ja ma ostsin ühe karbi õlivärve, lõuendi ja tegin talle pildi. Mulle hakkas nii kohutavalt meeldima ja see oli esimene pilt. Selle pildi tegemise hetkel ma sain aru, et see ei ole lihtsalt niisama, see on elusorganismi kasvatamine," kirjeldas Toompere. "Just see organismi elusus selle asja juures tekitas minus sellise tunde, et nii, nüüd tuleb hakata tegema."
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Prillitoos", intervjueeris Reet Linna