Suure osa elust endaga pahuksis olnud Hints: täna vaatan ennast tänulikkusega
Suure osa elust oma minapildiga kimpus olnud filmirežissöör Anna Hints rääkis saates "Hommik Anuga", et ta on tänaseks jõudnud oma elus punkti, kus ta ei otsi peeglisse vaadates vigu, vaid ta vaatab ennast armastava pilguga.
Hints tõdes, et teekond enesearmastuseni on olnud pikk. "Ma vaatan ennast selle pilguga ja sellise tänulikkusega, aga see on olnud tohutult pikk protsess, et sinna jõuda. Enamik oma elus olen ma end väga kurja pilguga vaadanud, olles siis väga peenike, olles alates 11. eluaastast toitumishäirega kimpus, näljutanud oma keha, oksendanud, teinud kõiksugu hulle tempe. Enamik oma elust olen olnud niimoodi, et ma pole mitte kunagi rahul olnud," rääkis ta.
"Kõige naljakam on see, et isegi kui ma olen justkui vastanud standarditele, mis ühiskonnas on, et oh, väga ilus, pole ma ise seda mitte kunagi uskunud," nentis ta. "Nüüd ma olen seal, kus ma vaatan ennast ja ma vaatan kui ilus, kui lahe, nii tore, et sa oled olemas, Anna. Paradoksaalselt ma ei ole kunagi kaalunud nii palju, nagu ma kaalun praegu, aga ma ei ole olnud kunagi enda vastu nii hell ja armas nagu praegu," kirjeldas Hints.
Ka kirjanik ja stsenarist Birk Rohelend on elu jooksul oma minapildiga pahuksis olnud. "Ma olen palju selle peale mõelnud, et me võtame alati meediast ükskõik kelle, kellel ei ole meiega mingit seost ja hakkame ennast temaga võrdlema ning siis tundub, et me ei ole piisavalt head," arutles ta. "Ma mõtlesin selle peale, miks me nii-öelda ei väärtusta seda, mis meil on tegelikult meie oma. Ehk siis jah, see nina on pikk, me olen elus korduvalt mõelnud seda lõigata, aga see on mu vanaisa oma. Ma ei ole oma vanaisa kunagi kohanud, sest ta sai teises maailmasõjas surma, aga ma austan teda väga. Ja miks ma siis ei või edasi kanda? Läbi selle nina on tegelikult ka vanaisa ikka siin."
Rohelend tõi välja, et 1990. ja 2000. aastate oli moes välja näha nagu toonane supermodell – kaaluda 50 kilogrammi ning olla kaks meetrit pikk. "Mina hakkasin mingi hetk väga palju jõusaalis käima, sain samamoodi külge igasugused erinevad vaatenurgad, kus kogu aeg tundus, et see ei ole piisavalt hea, mida ma näen. Hiljem tagasi vaadates tundub absoluutselt arusaamatu mõelda, et mida ma veel taga ajasin ja endalt tahtsin," meenutas ta.
Rohelennu sõnul on üks osa probleemist soov teistele meeldida. "Aga tegelikult tuleks ju meeldida iseendale, see on see tähtis osa. Et kui mina vaatan peeglisse, siis mulle meeldib. See, mida teised inimesed arvavad, sellega saavad nemad ise tegeleda," lausus ta. "Inimene on iseenda esimene ja viimane armastus. Samamoodi nagu Anna ütles, siis sina ärkad hommikul iseendana üles, sina lähed magama iseendana. Need käed siin on need, mis võimaldavad mul kallistada inimest enda kõrval. See kõik on ju suurim väärtus, mis mul on – ma saan läbi selle keha elu kogeda, ma saan sellele külge anda need tunded, mida mina tahan sinna külge anda. Kuidas peaks tulema mingi meedia seda minult ära võtma?" küsis ta.
Rohelennule tundub, et viimastel aastatel on olukord meedias muutuma hakanud. "Me näeme järjest rohkem inimesi ekraanil. Mina armastan inimesi. Mida vähem nad see standard on, seda meeldivam on vaadata. Sa saad aru, et nüüd võib lahti lasta, et meist kolmest ei tule Kim Kardashiani. Las Kim Kardashian on Kim Kardashian, meie oleme siin Anu, Anna ja Birk. See ongi äge," rõõmustas ta.
Hints tõi ühe probleemina välja selle, et inimesed seavad oma väärtused ja heaolu välisele standardile. "See ei ole ainult keha ja kaaluga seotud, see on kas või see, kui ma ütlesin, et ma olen ainult siis väärtuslik, kui ma teen eduka filmi, ma olen ainult siis väärtuslik, kui ma võidan mingi auhinna. See on ühiskonnas laiem probleem, see võistlemine üksteisega, hästi tulemusele orienteeritud. Mina näen seda paraja haigusena, meie vaim on haige," rääkis ta.
"Paradoks on selles, et kui sa lased sellest lahti, kui sa otsustad, et sa tuled sellest iseendale seatud vanglast välja, siis hakkab huvitav, mõnus ja vaba. Siis hakkab looming voolama ja võib-olla siis tulevad isegi need auhinnad," märkis ta. "Auhind tuleb ikkagi siis, kui sa julged olla sina ise. Ma ütlen alati, et ma ei pea kellestki erinema, vaid olema omamoodi."
Hints rääkis, et ta arvas pikalt, et tal on õigus olla avalikult nähtav vaid siis, kui ta vastab enda seatud kehastandardile. "Naljakal kombel tuli mulle mu filmidega tähelepanu just siis, kui ma olin sellest standardist väga kaugel. Ma mäletan seda hetke, kui ma küsisin endalt, et kuule, Anna, kas sa ütled nüüd päriselt ei nendele intervjuudele, et ma ei näita ennast selle pärast maailmale, sest ma olen ülekaaluline. Ja siis kui ma tulin nähtavale, andsin intervjuusid just täpselt nii, nagu ma parajasti välja nägin, oli see tegelikult nii vabastav."
Hints sõnas, et soov teistele meeldida on üks lõks, millest tuleks teadlikult välja tulla. "Huvitav on see, et kui sa oled omas väes sina ise, siis on need inimesed, kellele sa meeldid. Nii kaua kui sa lood iseendast mingit produkti, ei ole sellel produktil väga palju sisu," märkis ta.
Rohelend rõhutas, et inimestele meeldivad teistes väga erinevad asjad. "See on täiskasvanuks saamise üks parimaid osi. Mina sain ka mingi hetk aru, et jah, ma ei ole see keskmine naine, standardiga ei ole mitte midagi pistmist, aga on mehi, kellele ei meeldi standard, kes otsivad midagi teistsugust, midagi, mis neid huvitab. Ma olen näiteks lõbus kaaslane, ma arvan, et minuga on enamasti põnev aruteludesse laskuda. Ka see võib olla väärtus ja ma tahaks loota, et see arutelu ei lähe ajas kehvemaks, võib-olla isegi paremaks."
Hints rõhutas, et ka see, kuidas ennast ja teisi nähakse, saab alguse armastusest. "See kõik on seotud armastuse, armastamisoskusega ja sellega, kuidas armastada ilma nende tingimusteta, mida me siis iseendale või kellelegi teisele seame. Ma mõtlen selles osas hellalt kõikidele neile inimestele, kes on elus minu suhtes hinnangulised olnud. Nemad on samamoodi sellel teekonnal. See on teekond, kuidas jõuda selleni, et sa armastad," lausus ta.
"Ja need hinnangud võivad täiesti vastu töötada," märkis Rohelend. "Võib-olla kõik inimesed, kes on kunagi mu loomingu kohta öelnud, et see ei kõlba kuhugi – ma olen seda väga palju kuulnud –, võib-olla on nad mind edasi aidanud. Ma olen ikkagi leidnud selle momendi, kus ka mina küsin endalt, et kas ka mina leian, et see ei kõlba kuhugi. Äkki ma selles arutelus iseendaga leian, et tegelikult mulle meeldis, ma tahan veel teha ja see on hoopis kaasa aidanud sellele, et ma olen elus rohkem teinud tänu sellele, et keegi on öelnud, et see küll keskmine raamat ei ole ja miks sa ei kirjuta nagu Sofi Oksanen," tõi ta välja.
Hints lisas, et väljend "keskmine" on kõige hullem asi, mida loojana kuulda. "Pigem ma vaatan, et kui osadele meeldib, osadele ei meeldi, siis on hästi. See on see sama lõks kunstnikuna, inimesena, naisena, mehena, kuidas julgeda olla sina ise ja kuidas mitte olla selles teistele meeldida tahtmise lõksus. Kui sa tahad kõigile meelida ja hakkad selle järgi filmi tegema, tõenäoliselt tuleb mingi keskpärane soust. Julgus mitte meeldida, see on nii oluline ja vabastav!"
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "Hommik Anuga", intervjueeris Anu Välba