Piret Noorhani: alkoholism on eestlaste probleem ka mujal maailmas
Väliseesti muuseumi arhivaar ja museoloog Piret Noorhani rääkis "Vikerhommikus", et eestlased on Kanadas alati ettevõtlikud olnud ja suuri asju teinud ning toob näiteks kuldse rahamasina Tartu Kolledži ning peagi valmiva Toronto Eesti keskuse, kuid tähelepanuta ei saa jätta seda, et alkoholism on olnud eestlaste probleem ka mujal maailmas.
"Teise maailmasõja järgsetest väljarändajatest rääkides võib öelda, et Toronto, mida on kutsutud ka Välis-Eesti pealinnaks, on endiselt koht, kus eestlaste kontsentratsioon on suhteliselt kõrge," ütles Väliseesti muuseumi peaarhivaar Piret Noorhani.
"Kui me pagulastest ja nende järglastest räägime, siis on see päris sarnane kõigis suuremates kogukondades, kuidas eestlased hakkasid organiseeruma uutes asukohapaikades ja need tulenesid praktilistest vajadustest," selgitas Noorhani. "Kõigepealt rajati eesti kirikud, tekkisid koolid ja Eesti Majad, et oleks kooskäimise koht. Samuti tekkisid suvelaagrid ja suvituskohad.
Mindi niipea, kui riigid olid valmis vastu võtma, ja igal riigil olid omad tingimused. "Kes võtsid ainult noori ja vallalisi, kes võttis perekondi. Kanada on kogu aeg olnud immigrantide riik, Kanadas oli majanduslik vajadus uute töökäte järele, seepärast oli hea siia tulla. Meie maailmanukast tulijaid võeti päris meeleldi vastu, sest me olime lihtsalt nii kenad, töökad ja tublid inimesed," ütles Noorhani.
Kui Kanadasse jõuti, alustati väga madalalt. "Mehed läksid metsatööle või kaevandustesse, naised olid koduabilised ja majateenijad. Aga üsna tüüpiline oli ka see, et aasta-paari pärast osteti juba maja, mida hakati siis omakorda välja rentima ja nii teeniti kapitali juurde. Miinuseks oli siin see, et harva said sa oma erialalist tööd teha, aga oli ikkagi võimalik endale jalad alla saada."
Hiljem juba avati oma ärisid ja täideti neid vajaduspõhiseid auke, mis tollases Kanada ühiskonnas olid tekkinud. "Eestlased on alati väga ettevõtlikud olnud ja Kanadas suuri asju teinud."
Noorhani toob näitena kõrghoone Tartu Kolledži (Tartu College), mille on ehitanud ettevõtlikud eestlased.
"Tartu Kolledž sai valmis 1970. aastal ja maja tekkis samuti vajaduspõhiselt. 60. aastatel jõudis ülikoolidesse baby boomer'ite (st peamiselt valged keskealised mehed-toim) põlvkond ja ülikoolidel oli puudus ühiselamukohtadest, mistõttu hakati andma soodsaid laene neile, kes tahtsid ehitada hooneid, mis kombineerivad üliõpilaste majutusteenust haridus- ja kultuurikeskuseks olemisega," ütles Noorhani.
Legendaarne Kanada eestlasest arhitekt Elmar Tampõld nägi võimalust ja oli võimeline selle idee ka teostama. "Kõik need 50 aastat on Tartu Kolledž rahastanud oma sissetulekutega paljusid eesti tegevusi Kanadas, kõik raha, mis teenitakse, läheb eestluse toetuseks, sest juriidiliselt on see MTÜ, mis kasumit teenida ei tohi. Nii et kolledž on üks kuldne rahamasin."
Noorhani sõnul on muuseumi arhiivist seni puudu ebaõnnestujate lood, just need traumalood, sest kõik ju tahavad rääkida kangelaslugusid, kuidas saadi hakkama, aga oli ju kõike.
"Huvitav on see, et nüüd on teine põlvkond leidmas võimalust oma häälega rääkida oma lugu ja nende dilemma oli just see, et sa pidid olema mustereestlane ja musterkanadalane. See tekitas inimestes mitmeid sisemisi konflikte," sõnas Noorhani. "Nagu me teame, siis alkoholism ei ole probleemiks mitte ainult Eestis, vaid on eestlaste probleemiks ka mujal maailmas. See on üks esimesi abiventiile, mille järele haaratakse, kui elus on keerukused."
Praegu kerkib Torontosse suur ja uhke Eesti keskus, mis tekitab samuti vastakaid arvamusi. "Uue maja valmimisega algab uus ajajärk ka VEMU-s. Nüüd ei ole see muuseum ainult eestlaselt eestlasele, vaid nii nagu me siin Toronto südalinnas oleme Bloor Street Culture koridoris, kuuludes peatänava kultuuriasutusi koondavasse võrgustikku, kuhu me 2014. aastast kuulume, hakkame teenindama tervet Torontot ja Toronto külalisi."
"Peame olema võimelised rääkima eestlaste lugu nii, et see oleks ka kõigile teistele huvitav. Sa pead suutma kõnetada ka teistsuguseid inimesi ja see muudab selle mängu ka palju huvitavamaks, kui sa asetad meie eesti kogukonna loo suuremasse konteksti," kommenteeris Noorhani.
Lisaks püsiekspositsioonile on uude majja tulemas ajutiste näituste galerii, mis võimaldab hakata sinna viima ka kunstinäitusi. "Praegu ei ole meil sellist professionaalset, korralikku ja turvalist pinda, kus kunsti eksponeerida."
Noorhani ise on rännanud kahe riigi, Eesti ja Kanada vahel üle 15 aasta. "Eesti on mu kodu number üks. Minu jaoks on Eesti nüüd igavese suve maa, sest enamasti ma käin Eestis suvel. Mis on Eestis väga silmatorkav, lausa fenomenaalne, kui palju head kultuuri see väike maa oma tublide inimestega suudab luua ja toota ja ka ära tarbida. Kuuldes seda, millised on eestlaste sissetulekud, ei väsi ma imestamast, kuidas nad jaksavad seda suvist teatri- või kontserdimaratoni läbi teha, sest see kõik ju mängib ka su rahakoti peal."
Noorhani sõnul on eesti kultuur külluslik ning sageli on just kastist välja mõtlemine ülimalt sümpaatne ja see on midagi, mida ta alati proovib ka Kanadasse tuua, et sellest saaksid lisaks eestlastele osa ka kanadalased.
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Vikerhommik", intervjueeris Ave-Marleen Rei