Nahkkilpkonna maiseid jäänuseid näidatakse tulevikus kõigile huvilistele
Zoosüstemaatika spetsialist Sergei Põlme tõi "Ringvaate" stuudiosse Eesti esimese nahkkilpkonna maised jäänused ning selgitas, mida see väga eksootiline loom meie vetes tegi. Tema sõnul Eestis selle liigi asjatundjaid ei leidu, kuid nende eesmärk pikemas perspektiivis on näidata hiidkilpkonna ka kõigile huvilistele.
"Tegu on juhusega, et maailma suurim kilpkonn ja suurim roomaja, kes on kosmopoliit, meie vetesse sattus, sest läänemeri on nagu kalamõrd oma kitsa suudmega. Eksoodid ujuvad siia sisse ja ei leia enam teed välja," selgitas zoosüstemaatika spetsialist Sergei Põlme.
Siinsed elutingimused neile aga ei sobi ja seepärast leiavad nad siin oma otsa, Nähtavasti oli see ka Saaremaalt leitud nahkkilpkonna hukkumise põhjuseks.
"Aga pärit on ta ikkagi Atlandi ookeanist. Nahkkilpkonnad liiguvad aastas 15 000-20 000 kilomeetrit. Nad munevad näiteks Indoneesias ja lähevad sealt toituma Kanada rannikule," ütles Põlme.
Leitud kilpkonna puhul ei olnud tegu suguküpse isendiga, kuna tal on tagasihoidlikud mõõtmed. "Tegemist on ilmselt teismelisega," lisas Põlme.
"Sel liigil ei ole klassikaline kilp nagu teistel kilpkonnadel, vaid see on kõhreline moodustis, mis on kaetud nahaga ja see on vetruv. Neid võivad rünnata suured haid ja mõõkvaalad," sõnas Põlme.
Inimesed nahkkilpkonni toiduks ei tarvita, nende munad on palju rohkem hinnatud kui kilpkonn ise. "Liigi probleemiks ongi see, et inimesed korjavad nende munad ära, söögiks. Tal on väikesed munad, golfipallist veidi suuremad," kirjeldas zoosüstemaatika spetsialist.
Põlme sõnul jäävad nad kalavõrkudesse kinni ja söövad plastikut. "Nende põhitoit on muidu meduusid."
Põlme arvates võib maailmas nahkkilpkonni olla hinnanguliselt 40 000 isendit. "Just emaseid, kes käivad igal aastal maal munemas, see ei tähenda nende koguarvukust. Isaseid on umbes sama palju, aga isased kunagi kaldale ei tule."
"See on meie jaoks ka erakordne leid, ühtegi asjatundjat meil siin ei ole, kes võiks sellega tegeleda, aga proovime võtta ühendust inimestega välismaalt, kes on selle liigiga tööd teinud. Pikemas perspektiivis tahaks teda külastajatele näidata," sõnas Põlme.
Toimetaja: Annika Remmel