Filoloogi haridusega ajakirjanik ja kirjanik Einar Ellermaa on Eesti ajakirjandusmaastikul tegutsenud juba 35 aastat.

Kõik sai alguse fotost, mis tehti Einari ristimispäeval ning millel ta on seitsmekuusena koos ema Agnesega. Einari isa jättis Agnes maha juba enne poja sündi. "Ta sai aru, et isast ei ole minu kasvatajat," meenutas Ellermaa "Ringvaates".

Siiski saatis Agnes poja ristimisfoto ka isa perele.

Lapsepõlves Ellermaa isast puudust ei tundnud. "Kui poisid võeti sõjakomissariaadis arvele, oli vaja öelda, mis isa nimi on ja siis ma läksin ema käest küsima. Ema ütles küll isa täisnime, aga rohkem ta isa kohta midagi ei teadnud."

Ellermaa püüdis ka ise isa leida, kuid tulutult, kuni mõni aeg tagasi potsatas tema Facebooki kiri tundmatult naisterahvalt nimega Pirgit.

"Olime Hiiumaal ja vaatasime pildialbumeid, kui pildialbumi vahelt kukkus välja üks pilt. Küsisin täiesti muuseas isalt, et kes need siin pildil on, ja isa vastas, et see on su vend," ütles Einari poolõde Pirgit Pado. "Küsisin, et miks sa varem pole sellest rääkinud ja ta vastas, et pole õiget hetke tulnud. Minu sees käis keeristorm."

"Ma ütlesin, et ohoh, täitsa uskumatu lugu," muheles poolvend Riho Pado.

Selgus, et ajal kui Einar õppis 1970. keskel Tallinna Spordiinternaatkoolis keskmaajooksu erialal, sündisid isa uude perre väikese vahega kaks last.

Isa käest sai Pirgit venna täisnime, otsustas venna üles otsida ja kirjutas tema Facebook`i kontole.

"Einar on täiesti mu isa koopia. Kui ma kuulsin esimest korda Einari häält, mul ikka pisarad täiesti voolasid, ma lihtsalt nutsin suurest õnnest. See on üks parimaid kingitusi elus, mis mul üldse on olnud, et ma sain venna," rõõmusats Pirgit.

"Ma olin väga rõõmus, et isa on elus ja et mul on õde ja vend. Maailm läks palju avaramaks," on Einar tänulik.

Pirgiti sõnul nad kõik kolm armastavad päikest. "Meie isa oli meeletult hea huumoriga, ja tundub, et meil on kõigil kolmel samuti väga hea huumorisoon," lisas ta.

Einar nägi oma isa silmast silma esimest korda mõni kuu enne 60. aastaseks saamist. "Pirgit kutsus meid Hiiumaale külla, käisime emaga seal. Mina olin isaga rahu teinud juba enne, ma olen väga rahul, et mul on head geenid, mul ei kripelda mingi okas. Mul on hea meel, et ka ema on rahul, et ta sai teada, see on kõige tähtsam."

Kahjuks jäi Einari tookordne kohtumine isaga esimeseks ja viimaseks, aga õe ja vendade omavaheline suhtlus on see-eest väga aktiivne.