Viive Noor: me ise otsustame, kas näeme oma aega heana või mitte
Graafik ja näituste korraldaja Viive Noor rääkis saates "Kajalood", et lasteraamatu illustreerimine on niivõrd töömahukas, et kahe aastaga jõuab ta illustreerida ühe raamatu. Tema sõnul vapustab inimesi igal pool maailmas meie illustraatorite kõrge tase ning Noore enda sügava uskumuse järgi teeb igaüks neid pilte, kes ta on.
"Minu vanemad olid õnneks sellised, kes ostsid kõik raamatud, mis nad kätte said ja päris kindlasti on Siima Škopi raamatud minu lemmikud, kõige rohkem meeldis mulle tema illustreeritud "Pöial-Liisi", sest see oli kuidagi salapärasem, need pildid lummasid, olid väga maagilised. Teine raamat, mis mulle hirmsasti meeldis, oli Lilian Härmi poolt illustreeritud "Mõru kook", mille pildid olid ka väga lummavad," meenutas graafik, illustraator, kunstiekspert ja kuraator Viive Noor oma lapsepõlve lemmikraamatuid Vikerraadio saates "Kajalood".
Noore sõnul on tihti nii, et lapsepõlvest mäletatakse sageli rohkem pilte kui jutte.
Ühed illustraatorid jäävad kunstiajalukku nimega, teised vaid stiilinäitena
"Igal ajastul on oma väga iseloomulik stiil. Kunagi illustratsioone põhjalikumalt uurides alustasin ma kuldajast, kus oli juugendstiil. Igal ajastul on kuidagi ka nii, et on väga palju ühel tasemel häid illustraatoreid, kelle puhul stiil on oluline, aga nad ei eristu teistest ja siis on üksikud, kes teevad küll sama stiiliga, aga nad eristuvad ja kunstiajalukku jäävad nemad nimega ja teised stiilinäitena," selgitas Noor.
1950. aastatel oli puhas realism, 1960. aastatel tuli stilisatsioon sisse, 1970.–1980. aastatel tuli jälle realism tagasi. "Praegu on illustratsioon Põhjamaades läinud väga disainikeskseks. On hästi lihtsustatud pildid, üldiselt lapsed näevad piltidel seda, mida nad tahavad näha. Lõuna pool on realistlikum stiil säilinud," ütles Noor.
Pilt peab kindlasti tulema läbi kunstniku isikliku nägemuse
Noore sõnul on hästi palju sisse tulnud kunstniku lähenemist. "Minu lapsepõlves oli nii, et illustraator illustreeris ikkagi seda, mida kirjanik ette ütles. Tänapäeval on nii, et kui kunstnik midagi omalt poolt pildile juurde ei pane, siis näitusele selliste piltidega ei pääse. Pilt peab kindlasti tulema läbi kunstniku nägemuse," selgitas Noor.
"Anne, pühendumus, fantaasia paistab igas stiilis välja, kellel seda on ja kellel pole," tõi Noor välja.
Kahe aastaga illustreerib ühe lasteraamatu
Noore sõnul on keskmises lasteraamatus umbes 20 pilti ja ühe aasta jooksul võtab ta illustreerimiseks kaks lasteraamatut, mõni kunstnik isegi ühe. "Kaks lasteraamatut võtsin teha siis, kui ma olin vabakutseline. Praegu on pigem nii, et ma teen kahe aastaga ühe lasteraamatu, sest selle tegemine on hästi töömahukas."
Kõigepealt tuleb korduvalt käsikirja lugeda, et tekiks mingi ettekujutus, mingi oma lähenemine. "Niimoodi ei saa illustreerida raamatut, kui sa pead kogu aeg tekstist järgi vaatama, mis seal öeldakse, see tekst peab olema põhimõtteliselt peas, sinu sees, siis sa hakkad tegema visandeid, vahel tuleb kohe välja, vahel istud kaua mingi pildi taga," selgitas Noor, mis teeb ühe lasteraamatu illustreerimise nii töömahukaks.
Kunstnik ju ise valib, mis kohta raamatus ta illustreerib. "Mõni koht on selline, mida annab väga hästi illustreerida, mõnda kohta ei anna. Ja kui sa pead sinna pildi tegema, sa näed hirmsasti vaeva, sest seal lihtsalt pole midagi teha. Ja mõne teise koha peale võid teha mitu pilti, sest see annab nii palju võimalusi kunstnikule."
Noore sõnul on tema stiil väga aeganõudev. "Kui ma tegin akvarelli, oli nii, et ma tegin seda hommikust õhtuni ja siis oli üks pilt võimalik valmis teha kahe nädalaga. Kui oli üle kahelehekülje pilt või hästi palju detaile, siis võis isegi kuu aega ühe pildi peale minna."
"Ma lihtsalt olen osanud leida endale tehnikad, mis on väga ajamahukad," muheles Noor.
Hakkas Bologna raamatumessil nutma, sest sai nii võimsa emotsiooni
Noore kõige esimene raamatumess, kus ta käis, oli 2002. aastal Bolognas, kus toimub maailma suurim lasteraamatumess. "See oli selline emotsioon, et ma hakkasin messil nutma, sest ma ei suutnud ette kujutada, et maailmas on nii palju lasteraamatuid. Sinna tuleb kokku terve maailm, see oli sõnulseletamatu tunne," meenutas ta.
Alguses käisid eestlased seal vaatlejatena, siis leiti, et ka Eesti lastekirjandus peaks olema Bologna messil esindatud ja järgmisel aastal on Eesti messil juba aukülaline.
"Meie illustratsiooni tase on väga hea. Ja mulle on just Itaaliast öeldud, et Eesti lasteraamatutel on väga head tekstid. Eesti kirjanike puhul on isegi need paarilauselised tekstid kirjandus, mida sageli teiste riikide raamatute puhul ei ole," tõi Noor välja.
Noorel on päris palju selliseid kogemusi, et kui mõnes riigis on esimest korda eesti raamatuillustratsioonide näitus, siis alguses ei osata midagi arvata, sest mis sa väikese ja tundmatu riigi puhul oodata oskad ja on isegi tõrjuv suhtumine, aga kui nähakse meie näitust, siis kõik muutub.
Itaalia kuraatoreid vaimustab Eesti illustraatorite tase
"Esimest korda Itaaliasse näitusega minnes oli meie Itaalia poole kuraatoriks üks hästi nimekas meesterahvas, kes oli kirjutanud terve hunniku kaasaegsele kunstile pühendatud raamatuid, telestaar ka ja väga kuulus tegelane. Ma kujundasin näituse ära, ta tuli enne avamist vaatama, aga kuidagi hästi pealiskaudselt tervitas ja läks kohe vaatama, mina värisesin nurgas ja mõtlesin, et mis ta nüüd ütleb."
"Ta tuli tagasi, suudles mu kätt ja pärast seda korraldas meile kahe aasta jooksul Itaalias näitusi põhjast lõunasse ja lõunast põhja. See näitab, et meie tase lihtsalt hämmastab ja vapustab inimesi, sest nad ei oska oodata, et ühel väikesel riigil on niivõrd palju niivõrd heal tasemel kunstnikke," ütles Noor.
Seitse aastat on vedanud illustratsioonitriennaali "Pildi jõud"
Noor on organiseerinud ja kureerinud juba seitse aastat Tallinna illustratsioonitriennaali "Pildi jõud".
"Mul on ikka kaasosaline ka, Kersti Tiik, kes on mu klassiõde, praegu töötab KUMU-s aga tollal töötas Rahvusraamatukogus näituste osakonna juhatajana. Temal oli väga suur kogemus igasuguste asjaajamistega seoses, sest minu kõige nõrgem külg on rahaline pool," lisas Noor.
2003. aastal toimus esimene triennaal ning Noor meenutas, et ta ei saanud oma välja saadetud kirjadele peaaegu üldse vastuseid. "Arvutiga siis veel ei kirjutatud, nii et kõik kirjad said füüsiliselt välja saadetud ning palju oli sellist suhtumist, et sa ei ole mitte keegi ja sinu riik ei ole mitte miskit, keegi ei tea sind ja su riiki ei usaldata. Nüüd on pigem nii, et kunstnikud on õnnelikud, kui nende poole pöördun, sest triennaal on endale nime teinud ja teatakse, millega tegemist."
Noore sõnul on kunstnikul vaja ka vabaloomingut, sest illustratsioon paratamatult ei ole päris vaba looming, sa ikkagi sõltud sellest, kes kirjastusele meeldib ja kas inimesed ostavad.
Kui sa siia tööle ei tule, hakkavad kõik sind vihkama
"Isegi kui sa selle peale ei mõtle, on see tunne ikkagi kuskil kuklas. sa pead tegema pildi nii, et mitte ainult sulle meeldiks, vaid ka teistele meeldiks. Kui sa teed näitusepildi, siis sa mõtled ainult sellele, et iseennast väljendada ja see annab kunstnikule palju suurema vabaduse, vabaduse ka katsetada, mida sa illustratsioone tehes enamasti ei julge."
Noor töötab praegu Eesti Lastekirjanduse keskuses, enne seda oli ta väga pikalt vabakutseline, aga pärast seda, kui keskus sai uued ruumid, kuhu tehti ka näitusegalerii, oli ta nõus sinna tööle minema.
"25 aastat olin olnud vabakutseline ja Anne Rande lause, et sul on üks öö aega mõelda ja kui sa ei tule, siis galeriid ei tule, ja kõik hakkavad sind vihkama, kõlas niivõrd provokatiivselt, et ma olin nõus. Tegelikult ma olin väga õnnelik, et Anne mulle selle pakkumise tegi, sest ma ei kujuta praegu ette, et ma ei saaks neid näitusi seal korraldada, see on muutunud mulle väga tähtsaks," muheles Noor, kellest sai galeriipidaja ehk galerist.
Paratamatult on kirjastustegevus ja äritegevus
Tema sõnul pole vabakutselisena leib kunagi väga kergelt lauale tulnud, aga tal õnnestus pärast ülikooli lõpetamist oma äia kaudu saada osalemisvõimalus üleliidulisel konkursil. "Ma tegin sinna ühe Punamütsikese mängu, mis võitis üleliidulisel konkursil paberi ja kartongi teisese kasutamise kategoorias ja pärast seda hakkasin saama tööd."
Kuus aastat hiljem hakati talle pakkuma raamatute illustreerimist, mida ta kogu aeg teha oli tahtnud.
"Kui me vaatame praegu meie raamatute hindasid, kus ei ole mingeid pilte, on ainult tekst ja me vaevalt jaksame neid raamatuid osta. Kui me sinna pildid ka lisaks, kes neid raamatuid ostaks? Paratamatult on kirjastustegevus äritegevus. See ei kõla küll väga kenasti, aga nõukogude ajal oli kirjastustegevus Eestis ju osaliselt doteeritud," selgitas Noor, miks on jäädavalt möödas need ajad, mil graafikud illustreerisid täiskasvanutele mõeldud ilukirjandust.
Noore sügav uskumus on see, et igaüks teeb neid pilte, kes ta on. "Mina ei oska seda öelda, mida teised inimesed tunnevad minu pilte vaadates. Minu enda jaoks on äärmiselt oluline igas mõttes tasakaal, see on see, kuidas ma üldse saan elada."
"Ma olen tähtkujult kaalud ja kui kaal ka natuke kõigub, siis ühel hetkel peab ta jõudma tasakaalu. Võib olla see on rahu, mis sinna peab tekkima ja siis võib olla ka vaataja tunneb seda," ütles Noor. "Me ise otsustame, kas näeme aega heana või mitte. Mina näen alati heana."
Toimetaja: Annika Remmel
Allikas: "Kajalood", intervjueeris Kaja Kärner