Vabatahtlike abiliste kuulutust nägi 48-aastane Fred Kaasik mõni aeg tagasi sotsiaalmeedias ja see kõnetas teda väga. "Ma olen Irus üles kasvanud. Kõik vist teavad Iru hooldekodu. See on natukene kurb koht, seal on hästi palju vanu inimesi, kes lihtsalt kulgevad seal üksikuna," rääkis ta "Ringvaates", miks ta otsustas seltsiliseks

Üle Eesti on sedalaadi seltsilisi, kes aitavad üksikutel eakatel aega veeta, käivad nendega jalutamas ja poes, palju. Enne nii-öelda tööle asumist läbivad nad koolituse, kus selgitatakse, mida tohib ja mida ei tohi teha. Samuti õpitakse esmaabi osutama. Kaasik ja Gofman kohtusid esimest korda möödunud mail.

Gofmanil käis Kaasik külas kord nädalas. Tema peamine ülesanne on Galinat lihtsalt kuulata. "Telekat ei vaata, raadiot ei kuula, lihtsalt räägime ja kuulame teineteist. Tegelikult ta ei tahagi, et keegi talle midagi vastaks, lihtsalt kuula ära, ole kohal ja mõtle kaasa. Kui on vaja, otsin ka vajalikud numbrid välja, kellele helistada," rääkis seltsiline.

Gofmani sõnul on Kaasik suurepärane seltsiline. "Ma lihtsalt tunnen, et inimesena. Olen talle elu lõpuni tänulik," kiitis ta.

Mehe sõnul on neist 1,5 aastaga sõbrad saanud ning selle aja jooksul on ta oma seltsitavalt nii mõndagi õppinud. "Ole kannatlik, kuula, ära sega vahele, mõtle kaasa," loetles Kaasik. "Mingi hetk olen mina see vanainimene ja ma tahan, et ka mind kuulataks ja keegi vahele ei segaks."

Gofman tõdes, et neil päevil, mil Kaasik tal külas ei käi, tunneb ta seltsilisest puudust. "Ma lihtsalt austan teda. Mul endal poega pole, ainult tütar. Ja nüüd ütlen, et mul on selline pojuke, tark ja ilus," naeris ta. "Mul on temaga lihtne, kerge. Ta suhtub minusse lugupidamisega."