"Vanaks saamise värk on omaette teema, tahaks ju ikka igavesti elada. Aga ei ole midagi teha, sisemus kisendab igaviku järele," muheles 73-aastane humorist ja ajakirjanik Vladislav Koržets. "Eks loomingu loomise puhul looja üks motiive ongi võitlus igavikuga, millegi kaduva vastu teha midagi, mis ehk jääb kuidagi püsima. Aga see on ainult üks motiividest."

Koržetsi sõnul hakkas ta vanadusest aru saama siis, kui tervisega algasid jamad.

"Kui tervelt elatud elu otsa sai, siis tuli vanadust hakata omaks võtma," meenutas Koržets aega, mil ta oli 67-aastane ning teda sõidutati kiirabiga EMO-sse. "Tahtsin kangesti ellu jääda. Aga kui surmalähedane kogemus puudutab ja sa siis kas tänu õnnelikule juhusele või tänu arstide oskustele ellu jääd, siis need häälestavad tibake ümber küll maailma suhtes. Et järjekordselt ei ole nii kõva mees."

Koržetsi sõnul peaks sünnipäeval hoopis kaastunnet avaldama, mitte õnne soovima.  Ta on enda sõnul mõtisklenud nii, et pärast surma me ju päris ära ei kao.

"Vaim püüab selle kõigega kuidagi leppida. Ei ole küll minateadvust, aga tegelikult ma ju ei kao ka füüsiliselt. Ma lihtsalt lahustun kuidagi olemisse teisel moel, aga ma olen olemas. Olen enese teadasaamiseks uurinud ka looduse intellekti küsimusi ja mingi suurema teadvuse olemasolu. Seda ma usun, et mingi vaimne alge on maailmas olemas ja mul võib olla õnnestub kuidagi selle osakeseks saada," toonitas Koržets. 

Vuntsid sai endale pärast üht tõsist kaklust

"Ma sain vanalinnas peksa. Eks ma olin vähe vindine ka, see oli tublisti üle 40 aasta tagasi. Siis õmmeldi, armid on ilmselt huulel, pärast seda oli mul paha selle koha pealt karvu maha ajada, ja siis tekkisidki vuntsid," muheles Koržets.

Ta meenutas oma ema ja isa tutvumise algust ning sõnas, et nende esimene laps, tütar suri noorelt. "Mina olin teine laps. Isa oli juba siin, kui ema 11-kuuse titepambuga Siberist Eestisse järgi tuli. Hiljem läks isa ise Siberisse tagasi, õigusemõistmise eest pakku. Kui oleks siia jäänud, oleks saanud karistuse. Ta oli laojuhataja ja oli vist suur kontroll sisse tulemas ja sel ajal ei olnud see naljaasi, kui sul oli mingi puudujääk."

Koržets meenutas, et käis koos emaga isal Siberis külas, kui ta oli viieaastane. "Mäletan, et üks võõras mees võtab mu sülle ja tema hingeõhus on tunda alkoholi tarvitamise jääknähte. Aga minu mälestused Siberist on väga head. See loodus, need mäed, need metsad, mõõtkava on seal võimas ja vägev."

"Mis on minu tähendus, mis on asjade tähendus? Kas mu tegudel, mu elul on tähendus? Kas elu on ainult saavutamine ja kuhugi jõudmine? Ega ma ei teagi mitu mind minus on ja mida need erinevad minad parasjagu tahavad," mõtiskles Koržets.

Ei taha esitada oma noorepõlve loomingut

"Ma hakkasin oma proosapalasid kokku panema ja avastasin, et 1977. aastal ilmus mul Loomingus esimene novell. Kirjutamise vaev on mul kallal olnud kogu aeg. Juba 6. klassis ma ei saanud suud kinni peetud, see on natuke nagu klassitola staatus, ma ei suutnud mingit teravmeelsust või vaimukust hammaste taga hoida, kui see mulle pähe turgatas, õpetajatele olin paras nuhtlus ja et mind tunni ajal klassist välja saadeti, oli tavapärane nähtus," meenutas Koržets.

Tema sõnul ei taha ta esinemistel oma varasema eluperioodi loomingut lugeda. "See, mis ma kirjutasin 40. eluaastani. See ei ole enam mina," lisas ta. "Kas oled üksi või oled jumalaga, kuidagi nii on need asjad. Üksi versus maailm, üksi versus kosmos, külmus, tühjus, otsatus, kuram, see on ränk, ei taha, see muudab kõiki nii mõttetuks ja tühiseks ja hinge nii haigeks. Mis tähendus mul on? Polegi tähendust," muheles Koržets.

Huumor on ellujäämise vahend

"Minu vaimne rida ongi surmahirmu, kosmilise tühjuse, ängi, mõistetamatu süvaängi talitsemine ja ületamine, sellest vabanemine ongi minu tee," lisas Koržets "Nali ja huumor on olnud selle kõigega hakkamasaamise vorm."

Koržets toob näite, et kuulus vene humorist ja kirjanik Zoštšenko oli eraelus äärmiselt depressiivne inimene, kes vahel nädalate kaupa ei väljunud oma toast ega suhelnud inimestega.

"Huumor on ellujäämise vahend. Kaastunne ja huumorisoon pidid ühe uuringu järgi olema korrelatsioonis. Et need, kellele meeldib nali ja rõõmustamine, on ka kaastundlikud inimesed," selgitas Koržets.

Kahel korral matemaatika suvetööle jäetud noormehest sai matemaatikaõpetaja

Matemaatikaõpetajaks läks Koržets seetõttu, et ei tahtnud sõjaväkke minna. "Helistasin Tallinna Pedagoogilise Instituudi vastuvõtuosakonda ja küsisin, kuhu on kõige väiksem konkurss ja öeldi, et füüsika ja matemaatika. Aga kuna mulle ei istunud laboratoorsete katsete tegemine ega ka nende tulemuste vormistamine, siis otsustasin matemaatika kasuks. Ma ei olnud distsiplineeritud tundidest osavõtja, kaugeltki mitte," meenutas Koržets, kellel õnnestus endale välja kaubelda individuaalgraafik ning ta ei pidanud enam tundides kohal käima, sest iseseisev ülesannete lahendamine on tema sõnul väga arendav.

Koržetsi sõnul peab õpetajatöös olema artistlikkust ja tal peab olema võime huvi tekitada. "Tol ajal ma käsitlesin matemaatikat meie koolisüsteemis klassikaliste keelte aseainena. Väga sarnane on see ajutöö treenimiseks ja arendamiseks, see on arusaamise pingutus, miks on nii ja mitte teisiti, mida valemid tähendavad," ütles Koržets, keda on jäetud kahel korral matemaatikas suvetööle.

Koolist poppi tehes käis raamatukogus ja muuseumis

Tehnikumist, kus Koržets õppis arhitektuuri, palus kooli õppealajuhataja tal lahkuda, sest tema mõju kaasõpilastele olevat halb. "Minu süüks pandi labrakate korraldamine, mis ei olnud sugugi mitte alati minu süü, aga ka mingite minu hoiakute kohta arvati, et need ei ole head. Aga õppealajuhataja ütles mulle, et vaadake, võib juhtuda nii, et kui me tulevikus tänaval kokku saame, kergitan mina esimesena oma mütsi teie ees, aga praegu oleks parem, kui te siit koolist lahkuksite," muheles Koržets. "Mul ei olnud arhitektuuri vastu ka mingit sügavamat tõmmet, see ei olnud minu eriala."

Pärast seda läks Koržets kaugõppesse. "Siis ma hakkasin õppima ja tegin keskkooli ära. Iseseisev õppimine annab selle teadasaamise rõõmu."

Koolist poppi tehes käis Koržets tihti raamatukogudes või muuseumides. "Käisin Nõmme lasteraamatukogus raamatuid parandamas ja raamatuid nuusutamas ning valetasin, et mul ei ole täna koolis tunde."

Riho Sibula mälestusraamatut kirjutada oli väga valus ja kohati isegi ränk

"Praegu proovin ennast prosaistina kokku võtta. Et tutvustada kirjutatud asju ja kirjutada üht-teist juurde. Ma ei ole läbi elu end žanriliselt ära määratlenud. Olen teinud dramaturgiat, kirjutanud stsenaariume, kuuldemängu, luuletusi, proosat, humoreske. Olen kõigetegija ning vahel jääb ikka midagi ka ripakile. Proosa on ripakile jäänud," ütles Koržets.

Umbes aasta aega tagasi võttis ta vastu töö Riho Sibula mälestusraamatu koostamiseks. "Ma ei teinud seda üksinda. Harri Rinne oli juba palju eeltööd ära teinud. Töötasin sellega oktoobrist juunikuuni. Et inimeste mälestused temast saaks jõuda lugejateni. Mulle oli see töö ka valus, kohati ka päris ränk, pole midagi parata. Ta on mu teine sõber, kellele ma mõtlen iga päev. Esimene oli Ott Arder. On inimesi, kes on osa minust."

Ei ole väga nunnu isa ega ka eeskuju-isa

"Ma olen ehitanud maja, olen istutanud puu, olen teinud lapsed, olen kirjutanud raamatu, mis ma enam tõmblen, aga ikkagi ma tõmblen. See on see inimese ürgne saavutusvajadus, kellel vähem, kellel rohkem. Inimene tahab olla teiste poolt märgatud, hinnatud, austatud ja armastatud kah veel. Mina samamoodi," muheles Koržets. "Ma ei taha olla üksi maailmas, ma tahan olla osaduses teistega, nii minevikus kui tulevikus olevate põlvedega."

Koržets sõnastas kunagi enda jaoks ühe olulise tõe. "Kui minust pole rõõmu teistele, mis mõtet mul siis üldse on."

Tema sõnul vahel argipäev tuleb ja lihtsalt varjutab ära selle, kui õnnelik ta tegelikult on. "See on taipamise asi, mitte midagi muud," nentis ta.

"Ma ei ole mingi väga nunnu isa. Ma ei ole väga eeskuju-isa ega kõiki kaasav ja tegema õhutav isa, sest enamus tööd toimub minu peas üksi ja sinna on raske kaasata. Aga ma olen väga hea sõber oma lastega," ütles Koržets.